Neljapäev, 17. detsember 2015

püha müristus, mida mu silmad peavad nägema!

Parandan parasjagu 9. klassi eksamitöid. Teen neid ikka aeg-ajalt, sest kuigi õpilastel on kergelt öeldes ükskõik eksamitest, siis mina küll pabistan: minu esimene eksam õpetajana! Mõlemal tööaastal olen ka tasemetöödega ühele poole saanud, mis läksid väga hästi, kuid eksamid on ikka teine tera.

Tagasi nende eksamite juurde siis. Üritan siin neid tasapisi parandada. Rõhk sõnal "üritan", kuna mida ma tegelikult tahaks teha, on need tööd rebida sajaks killuks ja seejärel aknast alla visata. 9. klassi õpilane peaks olema juba päris suur inimene, aga minu üheksandikel pole vedanud, sest nende eesti keele õpetaja ilmselgelt ei oska oma tööd.

Üritades olla võimalikult objektiivne, pean ma eesti keele eksamit lihtsaks (no hea küll, sooritatavaks). Kirjand, mis annab peaaegu pooled punktid, on täiesti õpitav tekst, millel on tegelikult päris ranged reeglid. Pole nii, et keegi ei ole võimeline seda kirjutama. Teised 40 punkti on lugemise eest. 9. klassiks peaksid küll kõik õpilased lugeda oskama. Mis jätab tegelikult õigekirjale ja reeglitele päris vähe punkte. Nii ütlebki minu loogika, et tegemist pole eksamiga, mille tegemine positiivsele hindele väga keerukas on. Kõik oleks ka nii, KUI ÕPILASED OSKAKSID LUGEDA.

Kuna nad seda kahjuks ei oska, on väljavaated päris nadid. Seni pole ükski õpilane osanud arvutada näiteks protsenti. Mitu protsenti maaraamatukogude lugejatest Kuremaa raamatukogu näitel väärtkirjandust laenutab, kui lugejaid on kokku 200, kellest 10 loeb raskemat kirjandust? Õige vastus on 2 või 10 või 20. Tekstis on räägitud 1940. ja 1941. aastast. Mis ajast on juttu (nimeta sajand). Õige vastus on 18.-19. sajand. Ma üldse ei taha küsidagi, kas sajandivahetus oli siis 1940. ja 1941. aasta vahel.

Ja veel üks asi, mis mind väga, väga, väga palju häirib. Kui nüüd õpilane ei oska tõesti protsenti määrata, sest selline kõrgema matemaatika oskus pole tal veel omandatud, siis kes selles süüdi on? Mina muidugi, sest eesti keele lõpueksam on sooritatud halvasti. Järelikult pole mina õpetanud. Ma ei tea, kas matemaatikas on ka nii, et lahenda võrrand, aga esmalt pane komad õigetesse kohtadesse töökäsus, kuid ma ei saa aru, miks see eesti keele eksam nüüd selline on, kuhu kuhjatakse kõikide ainete materjal. 

Muidugi ei olegi elus nii, et järgnevad kaks tundi kasutan ainult eesti keelt, aga nüüd hoopis pool tunnikest matemaatikat, kuid sellisel juhul äkki olekski targem teha komplekseksam või mingi muu eksam, mille nimi pole eesti keel, sest ma ei jõua kõike õpetada kahes tunnis nädalas. Nüüd ma pean siiski minema esmaspäeval klassi ette ja õpetama protsendi arvutamist. 

Kuna ma juba 9. klassi juures olen, jagan veel neid põhjuseid, miks ma lihtsalt vahel nii väga vihkan oma tööd. Väljavõtted viimasest kontrolltööst. 

Kasuta võõrsõnu loogilises lauses:
Biograafia. Eilses biograafia tunnis arutasime kliimamuutuste üle.
5 õpilast arvas, et nad õpivad biograafiat. Läksin õpilaste ette ja palusin loetleda neil õppeaineid, kuid keegi ei arvanud enam, et nad biograafiat ka õpivad. Pakkusin, et ehk on tegu valikainega, kuna ainult üks osa õpilastest seal käib... Kui ma nende pärle ette loen, siis kõik naeravad, pisarad silmas, ja üritavad arvata, kes nii kirjutas. Tavaliselt sellega see teema ka lõppeb. Elulooks pidas biograafiat kokku vähem õpilasi.

Filiaal. Ta on väga filiaalne. Ajakirjas oli palju filiaali.
Siin muidugi jälle üks tähelepanek. Ma ei tee iga kord järeltööks uut varianti, sest vahel ma ei viitsi ja vahel ma ei jõua. Nüüd on jälle väga kiire aeg ja polnud lihtsalt aega teha uut tööd, seega andsin sama töö. ÕPILANE KIRJUTAS IKKA LAUSEKS "TA ON VÄGA FILIAALNE"! Kirjutasin kommentaari ka kõrvale, kas ta ei arva, et kui ma esimeses töös tõmban lainelise joone alla ja sada küsimärki kõrvale, siis sama lause on ka järgmises töös vale? Ilmselgelt ei arvanud, sest muidu poleks ta ju kirjutanud.

Postuumne. Iseloomujoon (kui keegi ei saa aru, mis ümberringi toimub).





Igal juhul tunnen ma end nüüd väga filiaalselt ja jätkan töödega. 
Õnneks üsna pea saab paar päeva hinge tõmmata. Ja siis muidugi uue hooga jätkata. Kui minust varsti enam midagi kuulda pole, olen kuskil hullaris luku taga. 


Neljapäev, 3. detsember 2015

kui mõned vestlused õpilastega võiksid olemata olla

Vahel avastavad õpilased, et õpetajad on ka inimesed, kellel on aeg-ajalt natuke vaba aega. Kuigi kõigile (k.a mulle) meeldiks arvata, et eesti keele õpetajad veedavad kindlasti iga töövälise hetke teatris ja raamatute seltsis, olen mina väga lihtne inimene. 

Õpilane: Õpetaja, ma olen Candy Crush'is mingi leveli juures kinni ja vaatasin, et sul on kõige kõrgem tulemus mu sõprade seas!
Mina: ........
Mina: Nojah, kui ma töid parandada ei taha, siis ma otsin muud tegevust. 
Õpilane: Kui kaugel sa oled juba?
Mina: Liiga kaugel. 
Täiesti piinlik tunnistada, aga see oli ka aus vastus, sest lollakate mängude mängimine on minu asendustegevus, kui ma üldse ei taha tööd teha. Pealegi on need mängud sõltuvust tekitavad. 

Ja siis mõtles üks poiss, et tema tahab ka seda mängu mängida. Seega ta tõmbas selle oma telefoni ja mängis. Tunni ajal. Muidugi oli ka äärmiselt üllatunud, et ma nägin tema telefoni. 

Siit paar tähelepanekut edaspidiseks: ärge võtke õpilaste sõbrakutseid vastu ja tehke Facebook'i salakonto lollakate mängude mängimiseks.