Kolmapäev, 21. juuni 2017

kuidas kõnet pidades juhtus midagi täiesti ootamatut

Eile ju halasin siin, kuidas ma ei oska kõnet kirjutada ja veel vähem esitada. Praeguseks on mõlemad möödas. Tunnen eesti keele õpetajana kuidagi väga suurt survet, sest iga eesti keele õpetaja lihtsalt ju peab suurepäraseid kõnesid kirjutama, sest noh, eesti keele õpetaja. Ma ei usu, et ma oskan seda paremini kui mõni teine õpetaja. Lisaks ma terve kirjutamise aja ei saanud aru, milline see täpselt olema peab. 

Raskusi kirjutamisega oli ka seetõttu, et olen kolm veerandit koolist eemal olnud ja see tundub nii ammune aeg, kui neid lapsi õpetasin. Üldse ei osanud tuua näiteid, sest ei mäletanud midagi. Käisin ka maikuus koolis aktusel, vaatasin enda ümber ja oleksin nagu külaline või täitsa võõras. Polekski nagu minu lapsed. 

Seega sirvisin eile blogi, et leida mõnda konkreetset näidet, mida ära kasutada, kuid postitusi lugedes oli selline tunne, et neid on kirjutanud ahastuses ja enda tööd vihkav õpetaja. Ma ei tea, kas jääbki mulje, nagu ma nutaksin end magama ja vihkaksin klassi ees igat sekundit. Igatahes pole see kindlasti tõsi! 

Minu klassi õpilasi iseloomustab kõige paremini see, et nad on uudishimulikud ja tahavad erinevaid asju katsetada ja proovida, kuid pidevalt juhtub hoopis õnnetusi ja midagi läheb halvasti. No ja muidugi ei viitsita eriti õppida. Kuid tegelikult on nad väga head lapsed ja tahaks siin neid natuke nüüd kaitsta, et päriselt pole nii hull, kui kuri klassijuhataja rääkinud on. Ütlesin kõnes ka, et ükski päev nendega pole olnud igav või rutiinne ning see on tõsi (nii heas kui ka halvas mõttes). Üritasin üldse kõnes rääkida ainult tõtt, seega ma ei hakanud hardalt seletama, kuidas kõik meie päevad möödusid kaunis harmoonias usinalt tööd tehes, vaid ütlesingi, et tülitsesime palju, kuid leppisime ja andsime andeks ka palju. 

Igatahes esitasin täna enda kõnet, kasutasin lausa mikrofoni, ei kukkunud kõhuli (täiesti ajuvaba hirm, sest ma ei roninud isegi trepil), olin jõudnud juba täitsa lõppu ja... hakkasin nutma. Lõpetasin siis paar viimast lauset seal eriti hädiselt ära ja kiirustasin istuma. See oli minu jaoks täiesti ootamatu! Ma olen muidu suur pillija küll, kuid eelnevatel päevadel polnud mul mingeid emotsioone. Kirjutasin kõne nii valmis, et ma üldse ei mõtelnud, mida see nüüd tähendab ja kogu aeg muretsesin ka, et äkki pole piisavalt emotsioone, vaid on selline tuim. 

Aga vist polnud, sest ennast ajas nutma ja siis see omakorda paari tüdrukut, seega ei ütleks, et jäi emotsioonidest puudu. Pärast sain kiita ka mitme inimese käest, et kõne olevat ilus olnud. Emotsioone on üldse nende aastate jooksul nii palju olnud, et ei taha kooli tagasi minnes enam klassi. Minu jaoks see klassijuhatajavärk ikka pole. Ma võtan kõike nii südamesse ja täitsa nagu oleksidki minu lapsed. Lõpuks oli tunne, et ma riidlen nendega lihtsalt kogu aeg, aga ei osanud teistmoodi ka. Igatahes väga raske on olla klassijuhataja, aga vaadates, milliseks minu väikesed kuuendikud olid tänaseks kasvanud, oli ikka uhke tunne küll. Tahaks mõelda, et natuke on ikka minu töö ka, millisteks nad saanud on. Muretsemise kõrvale on tegelikult just see klass pakkunud kõige rohkem rõõme.

Aga lõpetan nüüd ruttu ära, muidu kukun juba seletama, kuidas tegelikult meil polnudki ühtegi probleemi, tüli, pahandust ja terve aeg oli kui idülliline unistus. 


Teisipäev, 20. juuni 2017

Appi, ma pean homme kõnelema rahvamassi ees!

Homme on siis see päev, kus minu esimesed lapsukesed on jõudnud nii kaugele, et lõpetavad põhikooli. Appi, kuidas see võimalik on, kui alles ma läksin kooli tööle ja sain endale kuuendikud, kes olid ju nii pisi-pisikesed. Nüüd puhta suured inimesed...

Tegelikult viimasel aastal me palju koos polnudki. Pärast esimest veerandit jäin mina koju raseduspuhkusele ja nemad said endale uue klassijuhataja. Kahjuks lubasin suure suuga pidada lõpetamisel kõne, sest see tundus selline utoopiline ja kauge tulevik ning tahaks juba koju, sest jalad kogu aeg valutavad. 

Nüüd on utoopiline ja kauge tulevik homme käes. Paanikasse jõudsin ma sattuda terve õppeaasta jooksul mitu korda, kui ma aru sain, mida ma juunis tegema pean, aga see läks jälle üle, sest no juuni on ju mägede taga. Praegu aga istun, poolik kõne ees, ja loen sekundeid, millal ma esinema pean. Nii raske on seda kirjutada, sest ma täpselt ei tea, milline peab olema korralik lõpukõne. 

Pealegi olen ma väga halb kõnepidaja. Ma mõtlen nagu reaalselt, et kohutav. Lähen alati jubedalt närvi ja hakkan puterdama ja kaotan järje ära. Lisaks kardan, et kukun lavalt alla (täiesti reaalne võimalus ju). Ja mikrofon...

Olen umbes sama enesekindel, kui esimese praktika esimest tundi andes.


 speaking anyone public GIF