Appi, ma pean homme kõnelema rahvamassi ees!

Homme on siis see päev, kus minu esimesed lapsukesed on jõudnud nii kaugele, et lõpetavad põhikooli. Appi, kuidas see võimalik on, kui alles ma läksin kooli tööle ja sain endale kuuendikud, kes olid ju nii pisi-pisikesed. Nüüd puhta suured inimesed...

Tegelikult viimasel aastal me palju koos polnudki. Pärast esimest veerandit jäin mina koju raseduspuhkusele ja nemad said endale uue klassijuhataja. Kahjuks lubasin suure suuga pidada lõpetamisel kõne, sest see tundus selline utoopiline ja kauge tulevik ning tahaks juba koju, sest jalad kogu aeg valutavad. 

Nüüd on utoopiline ja kauge tulevik homme käes. Paanikasse jõudsin ma sattuda terve õppeaasta jooksul mitu korda, kui ma aru sain, mida ma juunis tegema pean, aga see läks jälle üle, sest no juuni on ju mägede taga. Praegu aga istun, poolik kõne ees, ja loen sekundeid, millal ma esinema pean. Nii raske on seda kirjutada, sest ma täpselt ei tea, milline peab olema korralik lõpukõne. 

Pealegi olen ma väga halb kõnepidaja. Ma mõtlen nagu reaalselt, et kohutav. Lähen alati jubedalt närvi ja hakkan puterdama ja kaotan järje ära. Lisaks kardan, et kukun lavalt alla (täiesti reaalne võimalus ju). Ja mikrofon...

Olen umbes sama enesekindel, kui esimese praktika esimest tundi andes.