Kolmapäev, 21. juuni 2017

kuidas kõnet pidades juhtus midagi täiesti ootamatut

Eile ju halasin siin, kuidas ma ei oska kõnet kirjutada ja veel vähem esitada. Praeguseks on mõlemad möödas. Tunnen eesti keele õpetajana kuidagi väga suurt survet, sest iga eesti keele õpetaja lihtsalt ju peab suurepäraseid kõnesid kirjutama, sest noh, eesti keele õpetaja. Ma ei usu, et ma oskan seda paremini kui mõni teine õpetaja. Lisaks ma terve kirjutamise aja ei saanud aru, milline see täpselt olema peab. 

Raskusi kirjutamisega oli ka seetõttu, et olen kolm veerandit koolist eemal olnud ja see tundub nii ammune aeg, kui neid lapsi õpetasin. Üldse ei osanud tuua näiteid, sest ei mäletanud midagi. Käisin ka maikuus koolis aktusel, vaatasin enda ümber ja oleksin nagu külaline või täitsa võõras. Polekski nagu minu lapsed. 

Seega sirvisin eile blogi, et leida mõnda konkreetset näidet, mida ära kasutada, kuid postitusi lugedes oli selline tunne, et neid on kirjutanud ahastuses ja enda tööd vihkav õpetaja. Ma ei tea, kas jääbki mulje, nagu ma nutaksin end magama ja vihkaksin klassi ees igat sekundit. Igatahes pole see kindlasti tõsi! 

Minu klassi õpilasi iseloomustab kõige paremini see, et nad on uudishimulikud ja tahavad erinevaid asju katsetada ja proovida, kuid pidevalt juhtub hoopis õnnetusi ja midagi läheb halvasti. No ja muidugi ei viitsita eriti õppida. Kuid tegelikult on nad väga head lapsed ja tahaks siin neid natuke nüüd kaitsta, et päriselt pole nii hull, kui kuri klassijuhataja rääkinud on. Ütlesin kõnes ka, et ükski päev nendega pole olnud igav või rutiinne ning see on tõsi (nii heas kui ka halvas mõttes). Üritasin üldse kõnes rääkida ainult tõtt, seega ma ei hakanud hardalt seletama, kuidas kõik meie päevad möödusid kaunis harmoonias usinalt tööd tehes, vaid ütlesingi, et tülitsesime palju, kuid leppisime ja andsime andeks ka palju. 

Igatahes esitasin täna enda kõnet, kasutasin lausa mikrofoni, ei kukkunud kõhuli (täiesti ajuvaba hirm, sest ma ei roninud isegi trepil), olin jõudnud juba täitsa lõppu ja... hakkasin nutma. Lõpetasin siis paar viimast lauset seal eriti hädiselt ära ja kiirustasin istuma. See oli minu jaoks täiesti ootamatu! Ma olen muidu suur pillija küll, kuid eelnevatel päevadel polnud mul mingeid emotsioone. Kirjutasin kõne nii valmis, et ma üldse ei mõtelnud, mida see nüüd tähendab ja kogu aeg muretsesin ka, et äkki pole piisavalt emotsioone, vaid on selline tuim. 

Aga vist polnud, sest ennast ajas nutma ja siis see omakorda paari tüdrukut, seega ei ütleks, et jäi emotsioonidest puudu. Pärast sain kiita ka mitme inimese käest, et kõne olevat ilus olnud. Emotsioone on üldse nende aastate jooksul nii palju olnud, et ei taha kooli tagasi minnes enam klassi. Minu jaoks see klassijuhatajavärk ikka pole. Ma võtan kõike nii südamesse ja täitsa nagu oleksidki minu lapsed. Lõpuks oli tunne, et ma riidlen nendega lihtsalt kogu aeg, aga ei osanud teistmoodi ka. Igatahes väga raske on olla klassijuhataja, aga vaadates, milliseks minu väikesed kuuendikud olid tänaseks kasvanud, oli ikka uhke tunne küll. Tahaks mõelda, et natuke on ikka minu töö ka, millisteks nad saanud on. Muretsemise kõrvale on tegelikult just see klass pakkunud kõige rohkem rõõme.

Aga lõpetan nüüd ruttu ära, muidu kukun juba seletama, kuidas tegelikult meil polnudki ühtegi probleemi, tüli, pahandust ja terve aeg oli kui idülliline unistus. 


6 kommentaari:

  1. Olen saatusekaaslane - kah eesti keele õpetaja ja klassijuhataja. Küll aga veidi kauem koolis töötanud. Klassijuhataja tasub ikka olla, raskete aegade järel tulevad rõõmsad. Olen samuti selline, kellele oma klassi õpilased hinge poevad ja iga lahkuminek on pisaraterohke. Samas ei vahetaks ma neid emotsioone millegi vastu. Pealegi arvan, et emotsioonid on head, kellele ikka robotid meeldivad. Lisaks on iga klass erinev, rüblikute järel võivad tulla väga tublid ja motiveeritud lapsed. Ära jäta ennast sellest ilma, proovi kindlasti veel kord. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Klassid on erinevad kindlasti, kuid tunnen, et vajan natuke hingetõmbeaega. Ei arvagi, et nüüd mitte kunagi enam klassijuhatajaks ei hakka, kuid praegu teeks küll väikese pausi.

      Kustuta
  2. Võin ka siin kinnitada, et kõne oli tõesti väga hästi kirjutatud, kadestasin lausa, et kuidas ta küll oskab nii ilusasti ja kujundlikult öelda. Esitus oli samuti väga hea - sõbralik ja malbe, paraja häälevaljuse ja meeldiva tämbriga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. aitäh! ehk järgmine kord ei tasugi nii närvis olla.

      Kustuta
  3. Mine parem ruttu kooli tagasi tööle, tunnen puudust Su postitustest.

    VastaKustuta