Pühapäev, 28. juuni 2015

hinnete kauplemisest

Kõik tahaksid häid hindeid saada, kuid ainult väike hulk nendest viitsib midagi selle jaoks ära teha ka (jätame siit välja need paar kohustuslikku õpilast, kelle jaoks on lahe see, kui kontrolltöö eest saadakse 1 punkt, sest mitte keegi teine ei saanud nii vähe).

Enam-vähem pooled õpilased (ei üldista, vaid räägin ainult enda klassidest) on sellised, kes paar nädalat enne veerandi lõppu hakkavad ka vaatama, et mis värk ka hinnetega on. Siis järsku toimub üleüldine ärkamine. Keegi avastab, et tal on mõnes aines mitte just väga rõõmustav seis. Järjekord on ukse taga, kes sooviksid erinevaid töid uuesti teha ja hakkavad kauplema, et see võimalik oleks. Mõni ei teagi, mis töö see on, kuid on vaja uuesti teha. Ja on vast üllatus, kui selgub, et ei saagi parandada hinnet, mis on saadud 5 nädalat tagasi. Issand jumal, kõik oleksid viied, kui ainult õpetajad nii palju ei kiusaks!

Selline muster kordub igal veerandil. Ja iga kord on minul neist nii kahju, et vaesekesed, hea küll, tulge ja tehke uuesti kõik tööd, mis vähegi võimalik. Sellega muidugi kuhjan endale alati suure hulga lisakohustusi ja parandan poole ööni töid, mida ma olen selleks ajaks teinud vähemalt viis eri versiooni, kuni lõpuks enam ei viitsi ja hakkan vanu variante andma. Mõni siis venitab oma kolmekese kätte. Sellele järgneb minu vihakõne endale, et ma ei tohi lasta endale niimoodi pähe istuda, järgmine veerand olen kindlasti rangem!

Tegelikult ma natuke rangemaks ajaga isegi muutusin, kuus nädalat tagasi tehtud tööd ei lubanudki parandada, tunnitöö eest saadud hindeid ei lasknud muuta jne. Klassijuhatajana avastasin enda rõõmustuseks ja õpilaste üllatuseks näiteks ühe veerandi lõpus, et üheksal õpilasel on vähemalt ühes aines tulemas mitterahuldav veerandihinne. Kõik vaatavad muidugi mulle suurte silmadega otsa, et millel mu vigased andmed põhinevad ja kas tõesti on vaheaeg juba kahe nädala pärast.

Kahjuks on asjad nii, et ma võin tõmmelda ise enne veerandi lõppu väga palju, aga päris nii ma teha ei suuda, et niisama kurva näo eest kellelegi hea hinde ära paneksin. Kui ikka õpilane oma tööd ära ei tee, siis kahjuks on minu käed ka seotud. Sellele reageerivad õpilased erinevalt. Mõni lepib oma olukorraga, paneme koos kenasti plaani paika, kuidas järgmisel veerandil kohe alguses hakkame õppima, et selline olukord ei korduks. Mõnel on muidugi ükskõik. Ja siis on selliseid üksikuid, kes üritavad alati ma ei tea mida korraldada.

Näiteks üks näide lõppenud õppeaastast. Panin õpilasele tõesti "2" veerandiks, kuna kõik kontrolltööd olid sooritatud kahe peale ning seetõttu ei pidanud vajalikuks arvestada, et lisaks töödele oli veel hindeid (näiteks üks "5" rühmatöö eest, kus antud õpilase panus oli väga küsitav). Enda arust poleks ma seda kolme kuidagi välja võluda saanud. Kuid õpilane polnud mitte rahul ja oma rahulolematust ta õhtul Facebookis mulle näidata ka tahtis.

Olgu öeldud, et ma pole kunagi keelanud õpilastel endaga Facebooki kaudu ühendust võtta ning olen ka ise seda teinud, kuna e-kooli kirjutades ei saa eriti kindel olla, et minu info õpilaseni väga kiiresti jõuab. Aga kui me olime tund aega vaielnud, mina end ja tema end õigustamas, oli mul sellest lõpuks nii kõrini. Kuidas avastab õpilane viimasel päeval, kui hinded peavad juba väljas olema, et tal ei olegi hinded kõige ilusamad ja mida tema arust peaks saama siis teha, kui aega enam parandamiseks ka ei ole?

Ma pole kunagi pannud kellelegi paremat hinnet, sest ta palub seda, üritasin ka sellele õpilasele selgeks teha) et enam ei ole midagi teha ja hinnet ma ka ei muuda. Enda arust oskan end piisavalt hästi väljendada, et teised inimesed mind mõistaksid, kuid mõne aja möödudes teatati mulle, et üks teine eesti keele õpetaja, kellega siis suures hädas ühendust võeti, et abi saada, ütles, et ma hindasin täiesti valesti ja tema paneks sellele õpilasele ilmselgelt "3", mistõttu õpilane minult ka seda hinnet nõudis. Veel sain teada, et kui ma hinnet ei muuda, rikun ma kogu tema pere jõulud ära ja põhimõtteliselt olen mina siis süüdi, et nemad ei saa südamerahus jõule pidada.



Jäin ikka endale kindlaks, kuigi vestlus hakkas minu jaoks juba väga kummaliseks muutuma. Et niisama lihtsalt õpilane nõuabki endale hinnet ja kõik peaks olema nagu korras või? Seejärel helistas mulle veel õpilase klassijuhataja, kellele viimases hädas rasket saatust kurtma mindi.



Klassijuhatajaga asjad selgeks räägitud, sain teada, et tegelikult kirjutas õpilane ka direktorile Facebooki, et oma kolme nõuda. Täielik tsirkus! Kahjuks jäi siiski minu sõna peale, kogu vaev oli asjata...

Laupäev, 27. juuni 2015

Ruhnu vol 2

Põgusalt kirjutasin juba ekskursioonist Ruhnu, keskendudes eelkõige oksendamisele ja suuresti tänu sellele väga toimivale öörahule. Kuigi alkoholi tarbimist õpilaste seas ma ei tuvastanud, tekitab õpilaste käitumine minus ikka ja jälle imestust. Järelikult ikkagi olen juba nii vana, et ei mäleta, mis tunne oli olla noor, nii noor.

Kuigi vaheaeg on täies hoos ja koolimõtted peaksid olema peast täiesti kadunud, on nüüd just hea aeg vaadata tagasi õppeaastale, kui emotsioonid on vaibunud ja teha ehk ka paar järeldust. Mis mulle 7. klassi puhul ikka ja jälle üllatust valmistas, oli nende kiindumus alkoholi vastu. Antud juhul ma ei mõtlegi nii väga selle joomist (kuigi ka seda oli omajagu), vaid kogu seda elustiili, mis sellega kaasas käib. 

Ei möödunud vist päevagi, kui mõni seitsmendik alkoholi nii- või naapidi jutuks poleks võtnud. Olgu see siis suur huvi minu tarbimisharjumuste kohta (ja ka selle kohta, kui palju ma kohalikus baaris laua peal tantsinud olen) või siis ilmselge alkoholi ja sellega seonduva imetlemine. Näiteks kirjanduse tunnis pidid nad ükskord kirjutama vabal teemal jutu ning üks poiss kirjutas mitu lehekülge, kuidas ta sõpradega end lennukis purju joob ja kuskil välismaal kohalikele peksa annab. Väga arusaadavalt tuli sealt välja kogu sellise elustiili idealiseerimine. Muidugi levis jutt klassis väga ruttu, enne juba, kui olin ise saanud seda lugeda, kuulsin kilkeid nii tüdrukute kui poiste seas, et just SEE jutt on kõige parem ja ma pean selle hindamiseks võtma. Mina, loll, panin jutu eest veel "4", mis tõi mulle väga palju nurinat õpilastelt (olgu öeldud, et hinne polnud tingitud teemavalikust). 

Igasugune ekskursioon, mis siis, et õpetajad on ka kaasas, on ikkagi koolist ja sealsetest reeglitest mõnes mõttes eemaldumine. Kuigi pidasin lõputul hulgal (hirmu)kõnesid koos piltlike näidetega, mis täpselt juhtub õpilasega, kes alkoholi kaasa võtab, ei jätnud joomiskultuur meid reisil maha. Alkohol oli aga ainuke, mis puudus, muu oli kõik olemas. Limonaadi pidi ilmselgelt jooma klaaspudelitest, mis enne igat lonksu ka kokku löödi. Ja minu isiklik lemmik: teise päeva hommikul pidi coca-colat ilmselgelt jooma pitsidest. Neil oli reaalselt kaasa võetud ühekordsed pitsid, millest erinevaid limpse oleks äärmiselt hea juua. Kui pits tühi, pidi selle käega lauale puruks lööma (ise samal ajal ignoreerima, et tegelikult oli päris valus ja vaprat nägu tegema), sest "pärast joomist nii see käib". 



Jajaa, olen olnud ka kunagi noor, kuid ei mäleta, et joodiku elustiil oleks mingi suur unistus olnud, mille poole püüelda. Et lihtsalt ostan poest spetsiaalselt pitse, et võiks sõpradega limpsi sealt juua? Minu jaoks oli see veidi veider ja väga palju naljakas. 

Reede, 5. juuni 2015

käisime Ruhnus

Tundus jube hea mõte minna selleaastasele ekskursioonile Ruhnu saarele. Eelmisest aastast on veel siianigi meeles, kuidas ma kamba metslastega pidin erinevates kohtades käima. Ilmselgelt pole ei Lennusadam ega Rakvere linnus absoluutselt huvitavad, olulisem on ikka omavahel vestelda ja 24/7 küsida, kas me burksi ka lähme sööma. Seega polnud ma väga huvitatud sarnasest olukorrast ja mõtlesin, et muuseumide asemel lähme hoopis Ruhnusse müttama.

Kui ma oma geniaalset ideed teistega jagasin, hoiatati küll, et laev kõigutab ja tuulega pole väga kena seal sõita, aga mõtlesin, et olen juba paar aastat Saaremaa tüdruk olnud ning praamidega sõitnud ju küll, mis seal siis ikka. 

Esimese hooga helistati mulle ja teatati, et laev väljub kaks tundi hiljem, kuna tuule tõttu peab selle edasi lükkama. Kas siis hiljem välja läheb, ei osatud ka tegelikult väga kindlalt öelda. Mina hakkasin koos kaasasoleva õpetajaga kohe erinevaid stsenaariume peas läbi ketrama ning leidsime, et igaks juhuks tasuks vaadata Pärnusse ka midagi, kui peaks juhtuma, et ups, ei saagi täna Ruhnu. 

Aga oh rõõmu, tuul vaibus (väidetavalt) ja sai ikka välja sõita. Enne veel, kui me kuskile üldse sõitma hakkasime, jagati juba oksekotte. 



Kõigil nalja kui palju, haaravad endale kahe käega kotte ja ootavad sõitu. Kohe alguses selgus, et tuule vaibumine pole küll korrektne väljend, oleks pidanud ütlema, et natuke väiksem torm näiteks. Õpilastel oli nii lõbus, hüppavad laevas, üks lõi lausa pea lakke ära, jooksevad õuest sisse ja uuesti tagasi. Ma ei tea, kas me olime sadamast välja saanud, kui esimene juba mõtles, et on paras aeg oksendamiseks. Eks see tundus teistele veel naljakas.

Lõbusad poisid muutusid ka näost hoopis kahvatumaks ja jooksmise asemel tuigerdasid rohkem toolide suunas või võtsid kohad õues, kuna värske õhu käes oli väidetavalt parem. Mina mõtlesin, et magan veidi, siis läheb aeg ehk rutem (jajah, hea üritus). Igatahes hoidsin silmi kinni ja üritasin mõtteid sellest eemale saada, et iga kahe sekundi tagant tõusen ma toolilt täiesti õhku. Seejärel oksendas veel keegi ja veel... Ja veel.. Mõni oksendas juba teist või kolmandat korda, mõni tuli oma oksekotiga ning mõtles, et peaks selle õpetajale andma.

Nii me seal mitte enam eriti lõbusas tujus saare suunas sõitsime. Kuskil poole peal olid õpilased täiesti läbi. Üks tüdruk nuttis kõva häälega ning pidin teda lohutama minema. See aga tähendas, et olin sunnitud oma istmelt püsti tõusma, mis omakorda polnud eriti hea idee. Selgus, et kõndides hakkab väga palju halvem! Istusin kiiresti õpilase juurde maha, rääkisin tüdrukuga ja üritasin ise mitte teda täis oksendada, kuna see pole vast eriti lohutav. 

Sain oma kohale tagasi, panin jälle silmad kinni ja palusin taevaseid jõude, et me jõuaksime võimalikult kiiresti kohale. Palveid tõlgendati aga valesti ja pani tööle ekraan, mis näitas laeva asukohta ja aega, millal me sadamas oleksime: üle poole oli veel ees, aga mul oli klassitäis oksendavaid lapsi! Hea küll, kaks tundi oli vaja veel üle elada, mõtlesin omaette igasuguseid ilusaid mõtteid ja üritasin mitte keskenduda sellele, et lained mind ka kuskile pooleldi lakke viskasid, kui järsku üks poiss kisaga mu juurde jooksis ja teatas, et ühel tüdrukul on õues krambid. Issand jumal! 

Jooksin seepeale õue (sõna "jooksin" kasutamine on muidugi antud kontekstis natuke tinglik, ilmselt nägi see tegelikkuses välja natuke nagu purjus inimene roomaks end käsipuust edasi tirides), aga näed, polnudki krambid, külm oli ainult. See oli teine kord, kui ma mõtlesin, et ühinen oksendajate grupiga, sest kui "krampide" põhjus oli tuvastatud, oli mul vaja kuidagi tagasi sisse saada. Suutsin ka seekord mitte veel oksendada, aga ikka tõsiselt halb oli olla. 

Nii me sõitsime siis Ruhnu suunas, mina omaette mõeldes, et olgu see esimene ja viimane kord ning miks üldse keegi peaks sellises kohas elama või sinna kunagi minema. Samuti peaks olema kodulehel hoiatus: oksendamine on (peaaegu) vältimatu! Süda murdus neid oksendavaid õpilasi vaadates, kes olid omadega täiesti läbi. Vähemalt nii palju, kui ma nägin, sest üritasin võimalikult palju silmi ikka kinni hoida. Nii tundus parem, pealegi ei olnud eriti lohutav vaadata, kuidas aeg praktiliselt seisab. 

Lõpuks jõudsime kohale ja ma ei oksendanudki. Küll oli aga tükk aega veel paha olla. Seda ei saa aga öelda õpilaste kohta, ma ei teagi, palju laevas oksendas, kuid üle poolte kindlasti. Ainult kahel oli kogu reisi enam-vähem normaalne olla (ma ei tea, miks!). Lapsed taastusid muidugi ruttu ja mõne aja pärast oli kõigil vist laevasõit meelest läinud.

Muidugi võiks arvata, et kogu sellel oksendamisel pole ühtegi head külge, kuid ma eksisin. Selgus, et selline reis võtab viimsegi energiaraasu. Kell 11 olid kõik voodis ja kell 12 oli täielik öörahu: kõik magasid hommikuni. Mõtlesin juba järgmiseks aastaks välja trikke, kuidas sarnast asja korraldada. Ilmselgelt samasse kohta ei lähe, kuid võiks teha nii, et umbes 10 kilomeetrit enne sihtkohta lähevad õpilased kõikide asjadega maha ja peavad jala edasi minema. 


Aa, ja tagasitulek muidugi nii ekstreemne polnud, sest siis päriselt ka tuul vaibus ja ma ei pidanud poole ajast kuskil lae ja põranda vahel õhus olema, vaid täitsa rahulikult möödus see sõit. Lausa liiga rahulikult, sest kuna oksendama ei pidanud, sai niisama karjuda ja joosta nagu metslastele kohane.