Kõik tahaksid häid hindeid saada, kuid ainult väike hulk nendest viitsib midagi selle jaoks ära teha ka (jätame siit välja need paar kohustuslikku õpilast, kelle jaoks on lahe see, kui kontrolltöö eest saadakse 1 punkt, sest mitte keegi teine ei saanud nii vähe).
Enam-vähem pooled õpilased (ei üldista, vaid räägin ainult enda klassidest) on sellised, kes paar nädalat enne veerandi lõppu hakkavad ka vaatama, et mis värk ka hinnetega on. Siis järsku toimub üleüldine ärkamine. Keegi avastab, et tal on mõnes aines mitte just väga rõõmustav seis. Järjekord on ukse taga, kes sooviksid erinevaid töid uuesti teha ja hakkavad kauplema, et see võimalik oleks. Mõni ei teagi, mis töö see on, kuid on vaja uuesti teha. Ja on vast üllatus, kui selgub, et ei saagi parandada hinnet, mis on saadud 5 nädalat tagasi. Issand jumal, kõik oleksid viied, kui ainult õpetajad nii palju ei kiusaks!
Selline muster kordub igal veerandil. Ja iga kord on minul neist nii kahju, et vaesekesed, hea küll, tulge ja tehke uuesti kõik tööd, mis vähegi võimalik. Sellega muidugi kuhjan endale alati suure hulga lisakohustusi ja parandan poole ööni töid, mida ma olen selleks ajaks teinud vähemalt viis eri versiooni, kuni lõpuks enam ei viitsi ja hakkan vanu variante andma. Mõni siis venitab oma kolmekese kätte. Sellele järgneb minu vihakõne endale, et ma ei tohi lasta endale niimoodi pähe istuda, järgmine veerand olen kindlasti rangem!
Tegelikult ma natuke rangemaks ajaga isegi muutusin, kuus nädalat tagasi tehtud tööd ei lubanudki parandada, tunnitöö eest saadud hindeid ei lasknud muuta jne. Klassijuhatajana avastasin enda rõõmustuseks ja õpilaste üllatuseks näiteks ühe veerandi lõpus, et üheksal õpilasel on vähemalt ühes aines tulemas mitterahuldav veerandihinne. Kõik vaatavad muidugi mulle suurte silmadega otsa, et millel mu vigased andmed põhinevad ja kas tõesti on vaheaeg juba kahe nädala pärast.
Kahjuks on asjad nii, et ma võin tõmmelda ise enne veerandi lõppu väga palju, aga päris nii ma teha ei suuda, et niisama kurva näo eest kellelegi hea hinde ära paneksin. Kui ikka õpilane oma tööd ära ei tee, siis kahjuks on minu käed ka seotud. Sellele reageerivad õpilased erinevalt. Mõni lepib oma olukorraga, paneme koos kenasti plaani paika, kuidas järgmisel veerandil kohe alguses hakkame õppima, et selline olukord ei korduks. Mõnel on muidugi ükskõik. Ja siis on selliseid üksikuid, kes üritavad alati ma ei tea mida korraldada.
Näiteks üks näide lõppenud õppeaastast. Panin õpilasele tõesti "2" veerandiks, kuna kõik kontrolltööd olid sooritatud kahe peale ning seetõttu ei pidanud vajalikuks arvestada, et lisaks töödele oli veel hindeid (näiteks üks "5" rühmatöö eest, kus antud õpilase panus oli väga küsitav). Enda arust poleks ma seda kolme kuidagi välja võluda saanud. Kuid õpilane polnud mitte rahul ja oma rahulolematust ta õhtul Facebookis mulle näidata ka tahtis.
Olgu öeldud, et ma pole kunagi keelanud õpilastel endaga Facebooki kaudu ühendust võtta ning olen ka ise seda teinud, kuna e-kooli kirjutades ei saa eriti kindel olla, et minu info õpilaseni väga kiiresti jõuab. Aga kui me olime tund aega vaielnud, mina end ja tema end õigustamas, oli mul sellest lõpuks nii kõrini. Kuidas avastab õpilane viimasel päeval, kui hinded peavad juba väljas olema, et tal ei olegi hinded kõige ilusamad ja mida tema arust peaks saama siis teha, kui aega enam parandamiseks ka ei ole?
Ma pole kunagi pannud kellelegi paremat hinnet, sest ta palub seda, üritasin ka sellele õpilasele selgeks teha) et enam ei ole midagi teha ja hinnet ma ka ei muuda. Enda arust oskan end piisavalt hästi väljendada, et teised inimesed mind mõistaksid, kuid mõne aja möödudes teatati mulle, et üks teine eesti keele õpetaja, kellega siis suures hädas ühendust võeti, et abi saada, ütles, et ma hindasin täiesti valesti ja tema paneks sellele õpilasele ilmselgelt "3", mistõttu õpilane minult ka seda hinnet nõudis. Veel sain teada, et kui ma hinnet ei muuda, rikun ma kogu tema pere jõulud ära ja põhimõtteliselt olen mina siis süüdi, et nemad ei saa südamerahus jõule pidada.
Jäin ikka endale kindlaks, kuigi vestlus hakkas minu jaoks juba väga kummaliseks muutuma. Et niisama lihtsalt õpilane nõuabki endale hinnet ja kõik peaks olema nagu korras või? Seejärel helistas mulle veel õpilase klassijuhataja, kellele viimases hädas rasket saatust kurtma mindi.
Klassijuhatajaga asjad selgeks räägitud, sain teada, et tegelikult kirjutas õpilane ka direktorile Facebooki, et oma kolme nõuda. Täielik tsirkus! Kahjuks jäi siiski minu sõna peale, kogu vaev oli asjata...
Kahjuks on asjad nii, et ma võin tõmmelda ise enne veerandi lõppu väga palju, aga päris nii ma teha ei suuda, et niisama kurva näo eest kellelegi hea hinde ära paneksin. Kui ikka õpilane oma tööd ära ei tee, siis kahjuks on minu käed ka seotud. Sellele reageerivad õpilased erinevalt. Mõni lepib oma olukorraga, paneme koos kenasti plaani paika, kuidas järgmisel veerandil kohe alguses hakkame õppima, et selline olukord ei korduks. Mõnel on muidugi ükskõik. Ja siis on selliseid üksikuid, kes üritavad alati ma ei tea mida korraldada.
Näiteks üks näide lõppenud õppeaastast. Panin õpilasele tõesti "2" veerandiks, kuna kõik kontrolltööd olid sooritatud kahe peale ning seetõttu ei pidanud vajalikuks arvestada, et lisaks töödele oli veel hindeid (näiteks üks "5" rühmatöö eest, kus antud õpilase panus oli väga küsitav). Enda arust poleks ma seda kolme kuidagi välja võluda saanud. Kuid õpilane polnud mitte rahul ja oma rahulolematust ta õhtul Facebookis mulle näidata ka tahtis.
Olgu öeldud, et ma pole kunagi keelanud õpilastel endaga Facebooki kaudu ühendust võtta ning olen ka ise seda teinud, kuna e-kooli kirjutades ei saa eriti kindel olla, et minu info õpilaseni väga kiiresti jõuab. Aga kui me olime tund aega vaielnud, mina end ja tema end õigustamas, oli mul sellest lõpuks nii kõrini. Kuidas avastab õpilane viimasel päeval, kui hinded peavad juba väljas olema, et tal ei olegi hinded kõige ilusamad ja mida tema arust peaks saama siis teha, kui aega enam parandamiseks ka ei ole?
Ma pole kunagi pannud kellelegi paremat hinnet, sest ta palub seda, üritasin ka sellele õpilasele selgeks teha) et enam ei ole midagi teha ja hinnet ma ka ei muuda. Enda arust oskan end piisavalt hästi väljendada, et teised inimesed mind mõistaksid, kuid mõne aja möödudes teatati mulle, et üks teine eesti keele õpetaja, kellega siis suures hädas ühendust võeti, et abi saada, ütles, et ma hindasin täiesti valesti ja tema paneks sellele õpilasele ilmselgelt "3", mistõttu õpilane minult ka seda hinnet nõudis. Veel sain teada, et kui ma hinnet ei muuda, rikun ma kogu tema pere jõulud ära ja põhimõtteliselt olen mina siis süüdi, et nemad ei saa südamerahus jõule pidada.
Jäin ikka endale kindlaks, kuigi vestlus hakkas minu jaoks juba väga kummaliseks muutuma. Et niisama lihtsalt õpilane nõuabki endale hinnet ja kõik peaks olema nagu korras või? Seejärel helistas mulle veel õpilase klassijuhataja, kellele viimases hädas rasket saatust kurtma mindi.
Klassijuhatajaga asjad selgeks räägitud, sain teada, et tegelikult kirjutas õpilane ka direktorile Facebooki, et oma kolme nõuda. Täielik tsirkus! Kahjuks jäi siiski minu sõna peale, kogu vaev oli asjata...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar