Reede, 21. oktoober 2016

"maailmale võid sa tunduda tavalise õpetajana. kuid oma õpilastele tundus sa kangelasena." *

* Ei kiida siin ise, ikka õpilaste sõnad! 

Viimased päevad on möödunud erinevate emotsioonidega. Ühelt poolt on väga kiire, sest veerand saab jälle läbi ning mul hakkasid ilmselgelt kuhjuma kontrolltööd (üllatus, üllatus!). Teiselt poolt lugesin sekundeid, millal algaks vaheaeg, sest näiteks täna lükkas mind teine õpetaja 4. korrusele (okei, see oli poolnaljaga... kahjuks killekese tõega ka). 

Kurb on ka, sest jätan ju enda lapsed maha. Ükskõik kui palju närvirakke on nad mul ära söönud, olen palju vaeva näinud, et nad enda tundides inimestesarnaseks saada ja koostöö ka veidi toimivaks muuta. Päris enda omad on mul ju juba 9. klassi jõudnud, seega on halb neid niimoodi lohakile jätta. 

Ära saadeti mind küll vägevalt: sõime torti ja sain lilli ja kommi ja igast asju.


Piltidega on see naljakas asi, et sain need erinevatelt klassidelt ja isegi mitte samadest koolidest. Ei tea, kuidas nad sama mõtte peale tulid. 

Koer, et oleksid kõik õpilaste koerustükid meeles ja ei unustaks õpilasi ära (õpilase sõnad ja väga sobiv konkreetse klassi puhul). "Mitu nädalat sa ära siis oled? Kevadel tuled ikka tagasi ju?" 

Päeva lõpus natuke veel nutsime ja tegime paar selfie't ("sest sa oled nii lahe ja siis meil on mälestus"). 

Nüüd kavatsen teha päevas kaks uinakut ja vaadata kõik maailma mõttetud sarjad läbi!


Pildiotsingu im going to sleep all year gif tulemus





Kolmapäev, 12. oktoober 2016

kui ma jälle peeglisse vaatama pean

Kolme aasta jooksul olen pidanud ikka korduvalt peeglisse vaatama, et näha, kas ja mida olen valesti teinud. Kas olen õpetanud halvasti? Kas võtsin teema liiga kiiresti läbi ja ei seletanud piisavalt? Kas tegin liiga raske töö? Kas ei selgitanud piisavalt, mida kontrolltöös tahan? Noore õpetajana pole enesekindlus selliste asjadega nagunii väga hea. Kuidas koostada kontrolltööd? Mida küsida, et poleks liiga raske ega kerge töö? Kogu aeg pean maadlema nagunii saja küsimusega, millele muidugi aeg-ajalt õpilased palju juurde annavad.

Täna vaatan peeglisse ja ma olen vihane. Vihane õpilaste peale, et nad panevad mind tundma, just kui oleksin enda töös saamatu. Õpilaste hinded peaks teoreetiliselt olema otsene tagasiside selle kohta, kui hästi või halvasti ma enda tööga hakkama olen saanud. Mida rohkem ebaõnnestumisi, seda halvem õpetamine? 

Täna parandasin 6. klasside kontrolltöid. Tegin need kirjanduses veerandi jooksul õpitud mõistete peale. Kõik mõisted, mida pidi teadma, kirjutasin e-kooli koos lehekülgedega, kus neid õpikus leida võib, lisaks oli vihikus kõik kirjas. Tundus nagu tavaline töö. Aga kui ma neid parandama hakkasin, sain aru, et tegelikult ma olin küsinud hoopis selliseid mõisteid, millest õpilased mitte kunagi kuulnud polnud, sest kuidas muidu põhjendada seda, et 19 õpilasel töö ebaõnnestus (kokku 22 õpilast). 



Pildiotsingu i quit my job gif tulemus


Nii ma seisan peegli ees (ilmselgelt ikka pigem piltlikult, sest mul on nii palju töid veel parandada, et pole reaalselt võimalust endaga tõtt vahtida) ja olen pahane. Mida ma nendest tulemustest nüüd järeldama peaksin? Terve klass ei saanud minust aru? Aga millest aru saada, kui on vaja rida mõisteid pähe õppida? Kuidas saab eestikeelsetest mõistetest mitte aru saada? Ei saa aru, mis on haiku? Või hoopis ma ei saa midagi aru? Saa siis aru, kes aru ei saa. 

Õnneks on mul veel üksikuid fänne.


Teisipäev, 11. oktoober 2016

paar tähelepanekut põhikooli vanimast klassist

Esimene veerand on lõpusirgel (millal see veel juhtus?), mistõttu algavad minu traditsioonilised appi-vaadake-oma-hindeid kõned. Mina näiteks vaatan laste hindeid kogu aeg ja ei tea, kas nutta või nutta. E-kooli andmete järgi vaatavad õpilased ise ka, aga nemad ei tee midagi.

Hakkasin siis täna jälle selgitama, miks just 9. klassi võiks positiivsete hinnetega lõpetada, kui nägin, et tegelikult mu jutt ei jõua päris kohale ja kõik mitte nõustuda ei soovi. 

"Aga õpetaja, kolm veerandit on ju veel!" ütleb õpilane, kellel kuus erinevat ainet tulevad tunnistusele suure tõenäosusega kahed. 

Mina, loll ja jälle hämmingus, ei saanud midagi aru. 

"Ma ülejäänud veerandid saan kolmed!" sain kohe täpsustuse. 

See on ju täiega loogiline! Esimene veerand ei peagi õppima, see on aeg sisseelamiseks. Pealegi on väga tõenäoline, et selline õpilane ennast järsku kätte võtab ja õppima hakkab. Ei saa ju olla varasemast lünki ega puudujääke teadmistes. Näiteks pole kindlasti kuidagi seotud see, et kui esimesel veerandil õpime eesti keeles kokku- ja lahkukirjutamist, mille eest tuleb hinne "1", siis võiks see mõjutada eesti keele lõpueksami tulemust, kui kogemata selline ülesanne juhtub seal olema. Ja kui peaks veel juhtuma, et mõni muu veerand ka ebaõnnestub, siis on ilmselgelt õpetaja süü, sest miks ta siis peab kiusama niimoodi! 


Pildiotsingu i dont get it gif tulemus