Neljapäev, 22. november 2018

Luuletus on väike jutt, mis on luuletusekujuline ehk trimester hakkab lõppema

Üks hea asi seoses sellega, et on trimestrid: pean seda lõpuhullust varasema nelja korra asemel nüüd ainult kolm korda läbi tegema.
Kuidas on see nii, et alati viimasel nädalal ujuvad kuskilt kivi alt välja mingid õpilased, kes nüüd ärkasid ja avastasid, et nõme õpetaja vist ei venitagi seda närust kolme tunnistusele. 

"Aaaaaa, õpetaja, mul see eesti keele töö ju kaks."

"Mis töö?"

"No seeeee... see eesti keele töö."

Vaatan päevikust, millest ta ometi võiks rääkida. 

"Käändeid mõtled?"

"Eee.. jah?"

Annan töö. Poole minuti pärast.

"Eeeee... seee.. mis need käänded muidu on? Nimisõna ja tegusõna ja mis veel? Ütle see ära, siis kohe oskan teha."

"Need pole käänded..."

"Aaa.. Aga kui mul see esimene harjutus tehtud on, kas siis saan kolme vä?"




Veel üks tore seik. Tuleb üks õpilane siis lausa kahte tööd tegema. Esimene on lugemiskontroll, mille tegemise ajal ta teatab, et raamatut ta tegelikult ei lugenud. Teise töö peale ei kirjutanud ta kriipsugi. Minu küsimise peale, miks ta siis üldse tuli, vastab ta, et tuli proovima. Proovima. Mida proovima? Millal mu kannatus katkeb ja ma karjudes uksest välja jooksen? "No ema käskis," ütleb ta rõõmsalt. "Kas ta siis unustas käskida sul õppida?" Ja vaatab mulle rõõmsal näol otsa. Pole murekübetki tema peas. Lihtsalt istub seal ja teeb aega parajaks. No kena soe koht, kus olla. Meelelahutuseks saab vaadata, kuidas õpetaja klassiruumi taga hingamisharjutusi tehes end maha rahustada üritab. 

Parandades täna jälle virnade viisi järeltöid, tabasin end mõtlemast, et ma ei teeks kellelegi liiga, kui paneksin kõikide tööde eest kolmed ära. Ei loekski seda jura, milles nad mind veenda üritavad, paneks lihtsalt kolme. Kolmandik saaks isegi parema hinde kui muidu, ülejäänud õpilastel ei muutuks midagi. Või juba ennetada järeltööd ja kõik ebaõnnestunud tööd kolmeks miinuseks kirjutada. Oskan kolmesid kirjutada küll! Ja siis jääksid ära olukorrad, kus õpilane küsib, kas kolmesaja kirjutatakse ühe või kahe i-tähega... 

Ehtides end võõraste naljadega, siis väike info lihtsalt talupoegade kohta: talupojad peksid reha ja viljastasid põldu.



Igatahes lähen nüüd hindeid kujundama. 
Iga. Jumala. Kord.




Seotud kujutis

Teisipäev, 20. november 2018

jee, olen ikka veel õpetaja!

Tekib ehk küsimus, kas otsin nii usinalt uut tööd, et pole mahti kirjutadagi, kuid tegelikult olen siin asju seedinud, parandanud lõpmatul hulgal järeltöid (sest täiesti üllatuslikult jälle jõudis kätte trimestrihinnete aeg) ning olnud esimest korda elus kõhugripis (õnneks kohusetundliku töölisena nädalavahetusel). 

Veel üks põhjus, miks ma olen seda postitust edasi lükanud, on see, et polegi nagu midagi öelda. Kopeerisin ju siiagi täpse info selle kohta, kui õudne õpetaja ma ikka olen ja miks peaks minust lahti saama. Kogu koosolekule eelnenud öö olin magamata, päeval olin nagu zombi. Samal ajal küsis üks õpilane, kas mina tulen ka koosolekule. Tema küll ei viitsi. On targematki teha. Tore küll. Sest minul küll midagi targemat pole teha. "Õpetaja, kutsu rohkem endasuguseid lahedaid noori kooli tööle, siis on meil parem õppida!" .....

Igatahes nägi koosolek välja järgmiselt: üks aineõpetaja rääkis, mis probleemid tal klassiga on, nimetades ka ära eriti silmapaistvad õpilased, teine rääkis põhimõtteliselt sama juttu, klassijuhataja kordas veel kinnistamiseks kolmandat korda. Seejärel polnud mul suurt midagi lisada. Rääkisin ära, milles seisneb minu probleem: tahaks õpetada, aga ei saa, sest mõne õpilase loba muudab selle võimatuks. Ütlesin, miks ma sunnin nii palju lugema ja õpetan nõmedaid ja ebavajalikke teemasid (loe: viitasin õppekavale ja mainisin, et on olemas lõpueksam). Ja küsisin, et mis me nüüd siis teeme.

Vaikus! 

"No me ju ka kodus räägime, et ei tohi ja nii, mis me nüüd siis teeme, üldse ei tea, mida teha, ärge arvake, et me ei räägi, aga ta ju ei kuula, äkki direktor saaks nad enda juurde võtta, äkki klassijuhataja teeks midagi, äkki keegi ometigi midagi teeks, et nad telefonid ära paneks, et nad vaikselt istuksid, et nad raamatuid loeksid, et nad kaasa töötaksid!!!"

Selleks ajaks oli mu mure ja närvilisus asendunud lihtsalt väga ärritunud olekuga, sest suured inimesed istuvad koosolekul enda isside ja emmedega, kuna lihtsalt ei suuda 45 minutit vait olla ja tööd teha. Lapsevanemad pakuvad juba, et õpilasi ükshaaval hakata direktori juurde saatma iga kord, kui nad tundi segavad. Mittttttte keeeeeeeeegi ei ütle, et tegemist peaks olema ju normaalsete inimestega, kes peaksid suutma õppida riikliku õppekava teemasid ja tegema seda nii, et nad ei mölise 45 minutit. Seega olin sunnitud ütlema, et minu arust on lahendus väga lihtne ning oleks aeg hakata vastutama enda tegude eest ja aru saama kohustustest. Sellele ei järgnenud midagi. Pole ju võimalik, et 8. klassi õpilane saaks aru paarist kohustusest, mis tal suurte õiguste kõrval on. 

Mitte keegi ei tõstatanud küsimust, kas ma oskan õpetada või mitte, kas ma annan liiga palju lugeda, olen liiga range (mida iganes see tähendab), seletan halvasti. Ma ei saanud mitte midagi teada. Ainult seda, et nii õpilased kui nende vanemad võivad suvalisi asju kirjutada, panna lumepallina midagi veerema tagajärgedele mõtlemata. Nii ongi, et ühel nädalal kirjutad klassijuhatajale, kuidas "mitmed lapsevanemad" koguvad allkirju, kahe nädala pärast on järsku kõik hästi. Nüüd oskan seletada. Õpilased analüüsivad, kui halvasti ma õpetan, kuidas ma olen paha ja range ja ei saa enda tööga hakkama, lahkavad minu iseloomu ja tööks sobivaid oskusi. Ja nii võibki teha. Mina mingu jätkuvalt klassi ette hea tuju ja teotahtega. 

Praktiliselt mitte midagi ei ole ka muutunud. Telefonid on tõesti kadunud, sest reegel oli, et kui tuleb märkus telefoni kohta, on see jõuludeni kodus (lapsevanemate reegel!). Kui märkus on käitumise kohta, pidi järgmises ainetunnis olema lapsevanem kohal. Jah, 8. klassi õpilased käivad emaga koos tundides. Üks isa, kes kohe koosolekujärgsel päeval tundi külastas, ütles üllatusega, et õpilased on nii ülbed. Ütlesin, et vähemalt on nad seda vaikselt. 


Kuigi mõnes mõttes on asi läbi, tunnen end solvatuna ja reedetuna. Minu jaoks pole tulnud lõpplahendust. Mõttetu närvi- ja ajakulu!





Ja palun mitte siit välja lugeda, kuidas ma iga kord selle klassi ees neile nüüd kätte maksaksin või jumal teab mida. Olen täiskasvanud inimene ja oskan kontrollida enda emotsioone. Suudan aru saada, et tegemist ei ole klassi kui terviku seisukohaga, et see ongi neil põhimõtteliselt meelest läinud ja vana asi (lapsevanematest küll aga aru ei saa, nemad pole ju 14-aastased). Õpetan seal ikka nagu varem. 

Pühapäev, 4. november 2018

kui vaatan töökuulutusi

Muidugi on hea vaadata töökuulutusi, kui elukohaks ei ole Tallinn või Tartu või Pärnu, sest see võtab väga vähe aega. Mitte midagi ei ole lihtsalt!

Homme on siis see saatuslik päev, kui ma saan täpsemalt teada, miks ma õpetajaks ei sobi. Õnneks eelinfo on laekunud ja olen õpilaste seisukohtadega kursis. Ütleks midagi, aga pole sõnu. Ütlen siis parem õpilaste sõnadega. 


MIS EI MEELDI

Liiga pikki tekste peab kirjutama
Kuri
Sarkastiline
Halb seletus
Range
Nõudlik
Liiga range
Annab liiga palju lugeda
Annab palju tööd
Seletused liiga pikad
Ei seleta väga palju, kuna ta teeb seda samal ajal kui me kirjutame
Võiks teha rohkem näidisülesandeid ette
Halvasti seletab
Võiks teemasid lihtsamalt seletada
Mul pole midagi halba öelda
Võiks arusaadavamalt seletada
Vahel väga range
Range
Teeb liiga tihedalt töid
Ei seleta hästi
Seletab halvasti
Ei ole normaalne hinnete poolest
Liiga range
Ei seleta hästi
Mulle ei meeldi, et raamatute lugemiseks on vähe aega
Jutt liiga kiire
Liiga lahke

MIS PROBLEEMID ON EESTI KEELE TUNNIS JA KUIDAS NEID LAHENDADA

Eesti keeles on 5 probleemi: töö koormus tunnis, töö koormus kodus, õpetaja, arusaamatus 
Liiga palju õppida tunnis 
Liiga palju lugeda tunnis 
Ei seleta väga hästi teemat lahti 
Liiga palju lehekülgi kohustuslikku kirjandust 
Iga tund hindeline töö 
Seletatakse halvasti 
Raske õppida 
Liiga arusaamatud küsimused 
Raske – teha veits lihtsamaks
Vähe seletamist – rohkem seletamist, vähem slaide
Õpetaja ei oska mõnda teemat hästi seletada 
Töö koormus tunnis ja kodus 
Vähe seletamist 
Liiga palju lehekülgi kohustuslikus kirjanduses – õpetaja peab andma lugeda lühiksemat raamatut
Palju töid ja grammatikat – rääkida/jutustada teemast rohkem ja arutleda
Teemad jäävad segaseks – õpetaja peab rohkem õpetama/selgemalt
Kehvad hinded – halb/segane õpetus
Ei saa teemast aru – poisid segavad ja on raske keskenduda
Liiga raske 
Ei seleta teemat hästi 

Nagu ma ütlesin, siis pole sõnu. Ma ei tunne, et nad räägiksid minust. Ma ei tea, kelle kohta need väited on. Olen lugenud neid viimastel päevadel üle kümne korra ja kuigi mul on elav fantaasia, ei leia ma palju ühist kirjeldatud õpetaja ja enda vahel. Ilmselgelt jääb kõlama kaks asja: range ja ei oska seletada. Loodan, et vähemalt seda suudan homme seletada, miks selline olukord on tekkinud.
Maxima pakkus lausa mitmeid töövõimalusi, seega mul on ka mõned varuvariandid...