Neljapäev, 29. mai 2014

hirm järgmise nädala sees

järgmine nädal saab olema nii TORE! esmaspäeval on matkapäev. aga mitte seda ma ei karda. hirmsam on hoopis klassiekskursioon, mis on nädala lõpus.

alates esimesest klassiõhtust alates olen ma kuulnud küsimusi, mida ma üldse kuulda ei taha.

"kas me alkoholi tohime kaasa võtta?"
"osta meile alkoholi, õpetaja."
"aga mida sa teed, kui me tuleme õlledega kohale?"
"aga me peidame need ju ära, sa ei näe."



tegelikult ma olen seni arvanud, et see on nali. no nad on nii titekad! klassiõhtule tulid ka kohale, kõigil poistel nägu naerul. mõtlesingi, et mis nüüd toimub. kilekottides mingid klaasid kolisesid ja siis nad ostsid endale klaaspudelites limonaadi ja jõid seda nagu tõelised bossid. ma endamisi lootsin, et ehk see aasta ma ei pea kogu seda alkoholijama üle elama. maalapsed on korralikumad? EI OLE! mõni aeg tagasi palus direktor mul ääri-veeri üritada poistelt küsida, kas nad ostsid laupäeval poest alkoholi. võin juba ette öelda, et mul pole õnnestunud seda senini veel teha.

ma loodan, et nad panevad mind lihtsalt proovile. kombivad piire, vaatavad, kuidas ma reageerin. "no mis ta nüüd teeb, kui ma ütlen, et võtan viina kaasa?!" hoiatasin neid, et nende kahjuks olen ma veel üsna noor (keegi vist hakkas naerma selle peale. olen küll noor!) ja tean küll, et magamiskoti sisse saab pudeli peita ja igale poole veel. lisaks ma pole loll ja naiivne (selle peale ei naernud õnneks keegi), seega ma ei istu seal rõõmsal meelel, sest nad ei saa ju alkoholi tarvitada enne 18. eluaastat.

kindlasti on õpetajaid, kes igasuguseid väljasõite igale poole naudivad, kuid ma ei naudi neid isegi oma vabal ajal teha. nüüd ma pean vaatama veel ka seda, et 15 õpilast end korralikult üleval peaksid. ja mis kõige olulisem: ära ei kaoks. mul on paaniline hirm, et ma kaotan kellegi kuskile ära!


Kolmapäev, 28. mai 2014

ikka ja jälle väsinud

... või hoopis hull.

täna sõitsin igatahes bussiga koju ja ma ei tea, mida ja kas üldse ma mõtlesin. aga mingi hetk tabas mind kohutav ehmatus ja ma sõna otseses mõttes praktiliselt hüppasin bussis püsti, sest mul olid tänaseks kõik tunnid ette valmistamata! siis ma vaatasin ruttu, kus maal ma olen ja hakkasin mõtlema, mis tunnid mul täna on ja mida ma nendes teha võiksin. kui ma üritasin meenutada, mis päev on, tuli meelde hoopis, et kell on viis, ma juba olin koolis ja andsin ära oma tunnid ja tegelikult ma sõidan koju. ups.

kogu ülejäänud sõidu vaatasin hullumeelse pilguga aknast välja, sest ma polnud vist päris 100% kindel, et on õhtu.


just siis, kui jõuan millestki heast rääkida...

ütlemine "ära hõiska enne õhtut" peab jälle paika. millegipärast läheb mul oma kuuendikega üle kivide ja kändude. iga kord, kui mina loodan, et LÕPUKS on neil mõistus pähe tulnud, ehk on mõnel puberteedi meeldivaim osa lõpusirgel ja me saame normaalselt tunde pidada, tuleb mul oma sõnu süüa.

näiteks eile läksime arvutiklassi. andsin kõikidele töölehed, kus oli väga selgelt kirjutatud, mis tegema peab. kirjutasin etapiliselt välja täpselt, mis ülesanded on ja mis järjekorras ja kuidas ja mismoodi ja ütleme nii, et kui 20 minutit oli tunni algusest möödunud, siis sain vist viimase õpilase lõpuks tööle. sest järsku selgus, et mitte keegi ei saa aru, mis tegema peab! ülesandeks oli lihtsalt valida 2 kanalit ja grupeerida nende ühe päeva saated erinevate teemade alla alguses loeteluna, pärast teha tulpdiagramm.

"miks nii palju kirjutama peab?"

"ma ei saa midagi aru, mida sa siia kirjutanud oled!"

"miks sa enne ei öelnud, mis kanalid peab võtma!?"

"kas seitsmesed uudised on uudised?"

"oh, täna on "kuum pirukas 3". õpetaja, kas sa oled seda näind vä?"

"kas saated täiskasvanutele on porno vä?" (järgneb tunnustav naer, järelikult oli kommentaar täiesti asja ette)

kui ma sain mingiks hetkeks klassi tööle (ise jooksin muidugi mööda klassi ringi ja vastasin lõpututele küsimustele), selgus, et mismõttes see nii mahukas on ja keegi ei jõua valmis ja üldsegi miks peab õppima, kui on suvi ja kõik olid väga solvukad. mul hakkas ka vaikselt juba kannatus katkema, sest ma ei ole nendega arvutiklassis eriti käinud ja ma polnud valmistunud selleks, et nad seal täiesti teistmoodi käituvad. 

no näiteks tõuseb üks poiss lihtsalt püsti, paneb teisele ühele mõnusa tou vastu selga ja istub rahulikult oma pinki tagasi. seepeale mõtles teine, et mis mees ta on, kui tagasi ei tee, tõusis ka püsti ja algab tagaajamine, kus üks jookseb klassist välja ja teine rusikas püsti on kannul. noh, niisama, tavaline tegevus eesti keele tunnis. "aga ta lõi mind esimesena!" arusaadav, siis on see põhjendatud.



kui see tund läbi sai, siis õnneks mul oli algamas kohe järgmine tund sama klassiga. marssisin oma klassi tagasi, panin ukse lukku ja istusin terve vahetunni. otsisin neile pika ja igava teksti lugemiseks (kuigi pidime hoopis ühte sarja vaatama) ja põrnitsesin terve tunni arvutit. klassis oli muidugi haudvaikus. mulle meeldib mõelda, et nad mõtlesid oma tegude üle ja tunnevad süümepiinu. võib-olla nad lihtsalt arvavad, et ma saan närvivapustuse ja viskan neid õs-iga.

õpilastel on komme 5 sekundiga kõik ära unustada ja pärast ikka tulla rääkima ja seletama, nagu midagi poleks olnud. aga mina tahaks minna koju, teki üle pea tõmmata ja mõtelda, miks mul oli vaja minna õpetajaks õppima.

Esmaspäev, 26. mai 2014

mul tegelikult ei juhtu kogu aeg halbasid asju

jah, tõsi ta on, et õpilased oskavad vahel ikka armsad ka olla. kogu aeg me sõjajalal ei ole, vahepeal saame täitsa hästi läbi. kuni järgmise errorini, mida nad korraldavad.

varem mainitud avameelsus ("miks sa tuka lõikasid, see on nii kole!", "kas sa ei maganud öösel eriti vä, näed nii unine välja!" jne) on tihti ka positiivses võtmes, kui nad kiidavad mu riietust (jee, noortele meeldib, kuidas ma riides käin!) või näiteks jätavad mulle kirjakesi kuskile. ükskord tulin klassi ja märkmepaberile oli kirjutatud "you õps varsti on vaheaeg naerata". eks ma ikka siis naeratasin natuke.

sõbrapäeval selgus, et mul on sõpru ikka ka, sain ka kohe mõned kaardid. üks lausa salajaselt ausajalt, kes mulle igasuguseid ilusaid asju kirjutas. kahjuks tuvastasin salajase austaja käekirja järgi kohe ära. jõuludel käis mul päkapikk laua peal ja jättis paki. ehk siis vajadusel oskavad nad olla väga armsad. 

lisaks ütlesid, et ma peaksin kolima koolile lähemale, et me saaks õhtuti koos aega veeta.


 

Kolmapäev, 21. mai 2014

mis juhtub, kui õpetajal on juba väga-väga vaja vaheaega...

väsinud olen ma nagunii kogu aasta jooksul olnud, kuna 5.45 ärkamine on lihtsalt minu jaoks üle mõistuse. esimese (või hiljemalt teise) tunni ajaks saab üldiselt asi klaariks ja aju hakkab lõpuks tööle. väsimus murrab uuesti, kui pean tund aega bussiga koju sõitma. 

viimasel veerandil on aga selliseid päevi, kus aju ei hakkagi tööle. no käingi lihtsalt ringi nagu zombi, kui keegi küsib midagi, siis analüüsin natuke aega seda mõtet oma peas, siis jõuab lõpuks mulle kohale, kus ma olen ja mida minust tahetakse ja heal juhul olen võimeline vastama. 

minu suurim hirm on ärgata õppealajuhataja kõne peale, kes uurib, kus ma kooserdan ja mina rahulikult kodus magan, sest arvan, et on laupäev, kuigi tegelikult on umbes teisipäev. et see ei juhtuks, kontrollin ma enne magamaminekut kalendrist ja telefonist 5 korda kuupäeva (sh päeva) ja äratust. õnneks on jäänud paar nädalat tunde, mille jooksul üritan kõikidel õigetel päevadel kooli jõuda. teine hirm on sellele vastupidine. et ma ärkan üles, tulen kooli, avastan, et uks on lukus ja hakkan siin paanitsema ja siis avastan, et on näiteks pühapäev.

veel on mul hirm, et ma unustan kõik eesti keele alased teadmised ära. see juhtus täna 7. klassi tunnis ja jumalale tänu, et meil oli ka kaks eesti keelt järjest! õppisime isikulist ja umbisikulist tegumoodi ning õpilased pidid mõtlema ühe lause, mida siis panna kõikides kõneviisides ja võimalikes ajavormides isikulisse ja umbisikulisse vormi, kuid mida rohkem minult erinevaid küsimusi küsiti, seda vähem sain ma aru, mida ma tegema pean ja kus ma olen. lõpuks ma olin täiesti segaduses ja ütlesin, et nad ei küsiks enam midagi või vähemalt mõtleksid enne, kas see on ikka üliüliülioluline küsimus, sest mul on veel 2 tundi, kus ma pean enam-vähem aru saama, mis toimub. täielik segadus!

aga enne seda, kui ma hakkasin tegumoodi õpetama, avastasin, et olin mälupulga (st slaidid ja töölehe) üldsegi koju unustanud ning õnneks mul oligi kohe esimeseks tunniks neid vaja. ja see pole kaugeltki esimene kord, kui nii juhtunud on. nii ma siis ootan pingsalt vaheaega ja mõtlen, kas saan veel midagi unustada. 

ja kui võiks arvata, et ei saa, siis vale vastus! sest ma unustasin esmaspäeval tasemetööd koju. lisaks ma arvasin, et ma kaotasin ühe õpilase kontrolltöö ära, sest mul lihtsalt polnud seda, kuid ta oli koolis. töö leidmiseks tuuseldasin kodus ja koolis kõik mapid, sahtlid, paberivirnad läbi, kuid lihtsalt ei leidnud. ma ei tea, mida siis peab tegema, kui õpetaja on nii sooda töötamisest, et kaotab õpilase kontrolltöö ära. panen vaherahu tegemiseks lihtsalt "5"? 

kui ma õpilasele siis lõpuks teatasin, et mul on õnnestunud see kuskile heasse kohta panna, kuid olen unustanud, kuhu, siis esmalt teataski ta, et ma pean viie panema. õnneks ta tunnistas, et ta ei teinudki sellel päeval tööd (millest pole minu mälus jälgegi) ja ma pääsesin jälle.

Pühapäev, 18. mai 2014

mida ei tohiks õpetajale öelda


aeg-ajalt tuleb ikka ette, et mõni õpilane teab TÄPSELT, kuidas peab õpetama ja kuidas mitte. see, kuidas mitte õpetada, on ilmselgelt minu õpetamine ja nii ma pean kuulma vahel, mida ma valesti teen. sellest nimekirjast olen kõiki kuulnud erinevate variatsioonidega (v.a need, mis puudutavad lasteaedasid).

kuigi olen alati avatud aruteludele, kuidas õppimine nii mulle kui õpilastele meeldivamaks muuta, siis peale virisemise suurt ei kuule. üldiselt sobivad kõik tegevused, peaasi ainult, et lugema ei peaks. ja kirjutama. rühmatööd võib teha ainult siis, kui saaks ise valida sõpsid, kellega ühes rühmas olla. ja rühmatöö peab olema kerge. ja seal ei peaks liiga palju kirjutama. või rääkima. või joonistama. koomiksid (jm joonistamine), luuletused (lugemine, kuulamine, kirjutamine, analüüsimine), omaloomingulised tööd (jm fantaasiat nõudvad ülesanded), esinemised peaksid ka ära jääma. kõik, mis jääb kodus lõpetada, on ebameeldiv. kindlasti ei peaks ise kuskilt informatsiooni otsima (nt teatmeteostest, eriti mitte ÕS-ist), samas ei tahaks mingil juhul ka õpetajat kuulata. 
aga kõik, mis ülal loetletust välja jääb, on selles suhtes väga äge ja võib teha küll.

Neljapäev, 8. mai 2014

kui "kodu pole taga"

puutusin selle väljendiga kokku põhjalikumalt augustis, seega juba enne, kui üldse hakkasin õpetama. "kodu pole taga" tähistab siis sellist olukorda, kus ainult õpetajaid huvitab (ja vahel ka last), kuidas õpilasel koolis läheb ning kodupoolset tuge pole loota. "hea küll," mõtlesin, "palju selliseid ikka on." kuidas saab olla, et lihtsalt ei huvita, kuidas lapsel koolis läheb. no kõik tahavad ju, et laps pingutaks, saaks häid hindeid. see pole ju muudmoodi võimalik! kuidas saab olla, et absoluutselt ei huvita, kuidas oma lapsel koolis läheb?! 

aga võta näpust! see väljend on iga õpetaja sõnavaras. KODU POLE TAGA. mul tulevad juba külmavärinad ainuüksi selle kuulmisest ja alguses ma ei kasutanud seda, sest mis mõttes kodu pole taga?! kus see kodu on siis?! nüüd olen ka juba omandanud õlgade kehitamise, kuid sellegi poolest jääb mulle mõistmatuks, kuidas selline olukord on tekkinud.

või õigemini, ma saan isegi aru, kuidas, aga miks eeldavad lapsevanemad, et sellest hetkest, kui laps kooli (või isegi lasteaeda) läheb, siis nende kohustused lõppevad. kool peab ju kõik töö ära tegema! hiljutisel arenguvestlusel teatas mulle lapsevanem rahulolematusega, et koolis õpetatakse liiga vähe elementaarset viisakust. kui palusin täpsustada, mis sinna alla kuuluks, siis sain vastuseks, et teretamine ja tänamine ja muu selline. kas tõesti peab kool seda õpetama? kas 7-8-aastane õpilane ei peaks juba oskama selliseid asju? lähen nüüd 6. klassi ette ja hakkan rääkima, kuidas on viisakas mind ikka teretada ja et inimesi tuleb tänada ning üldse viisakas olla? seda peab maast madalast tegema, kuidas saab eeldada, et kool kõik töö ära teeb? et laps saab mõned aastad vanaks, siis viid ta lasteaeda ja viskad jalad seinale, sest sinu töö on sellega tehtud?

tunnen koolis pidevalt, et koostöö asemel ma hoopis pean võitlema lastevanematega. ja mis sõnumi see siis lapsele saadab? kui lapsevanem ütleb kodus, et lugemine on mõttetu ja kohustuslik kirjandus on igav, õpilane tuleb kooli ja teatab, et MAALAPSEL POLE RAAMATUID LUGEDA VAJA, siis mis mul veel jääb öelda? ole hea laps ja loe? ma ei räägi ainult nendest õnnetutest, kellel on kodus tõsiseid probleeme ja kes tulevad väga rasketest perekondadest. 

kui ma saatsin sügisel kõikidele lapsevanematele kirja, et me moodustaks ühise rinde, kuna mul oli oma klassiga suuri probleeme, vastas ainult üks ema, kes ütles, et neil on lihtsalt puberteet. nüüd ma istun selle lihtsalt puberteediga. mõne päeva pärast on eesti keele tasemetöö, mille kordamismaterjalide tegemiseks olen kulutanud tunde ja kui ma andsin töölehed õpilastele, siis teatas üks õpilane, et tema ei taha neid teha, aga lähme õue hoopis. õues on ju ilus ilm ja tasemetöö on mõttetu, "ma saan selle nagunii kahe". see teeb minust siis ainukese inimese, keda 6. klassi tasemetööde hinded huvitavad.