Neljapäev, 8. mai 2014

kui "kodu pole taga"

puutusin selle väljendiga kokku põhjalikumalt augustis, seega juba enne, kui üldse hakkasin õpetama. "kodu pole taga" tähistab siis sellist olukorda, kus ainult õpetajaid huvitab (ja vahel ka last), kuidas õpilasel koolis läheb ning kodupoolset tuge pole loota. "hea küll," mõtlesin, "palju selliseid ikka on." kuidas saab olla, et lihtsalt ei huvita, kuidas lapsel koolis läheb. no kõik tahavad ju, et laps pingutaks, saaks häid hindeid. see pole ju muudmoodi võimalik! kuidas saab olla, et absoluutselt ei huvita, kuidas oma lapsel koolis läheb?! 

aga võta näpust! see väljend on iga õpetaja sõnavaras. KODU POLE TAGA. mul tulevad juba külmavärinad ainuüksi selle kuulmisest ja alguses ma ei kasutanud seda, sest mis mõttes kodu pole taga?! kus see kodu on siis?! nüüd olen ka juba omandanud õlgade kehitamise, kuid sellegi poolest jääb mulle mõistmatuks, kuidas selline olukord on tekkinud.

või õigemini, ma saan isegi aru, kuidas, aga miks eeldavad lapsevanemad, et sellest hetkest, kui laps kooli (või isegi lasteaeda) läheb, siis nende kohustused lõppevad. kool peab ju kõik töö ära tegema! hiljutisel arenguvestlusel teatas mulle lapsevanem rahulolematusega, et koolis õpetatakse liiga vähe elementaarset viisakust. kui palusin täpsustada, mis sinna alla kuuluks, siis sain vastuseks, et teretamine ja tänamine ja muu selline. kas tõesti peab kool seda õpetama? kas 7-8-aastane õpilane ei peaks juba oskama selliseid asju? lähen nüüd 6. klassi ette ja hakkan rääkima, kuidas on viisakas mind ikka teretada ja et inimesi tuleb tänada ning üldse viisakas olla? seda peab maast madalast tegema, kuidas saab eeldada, et kool kõik töö ära teeb? et laps saab mõned aastad vanaks, siis viid ta lasteaeda ja viskad jalad seinale, sest sinu töö on sellega tehtud?

tunnen koolis pidevalt, et koostöö asemel ma hoopis pean võitlema lastevanematega. ja mis sõnumi see siis lapsele saadab? kui lapsevanem ütleb kodus, et lugemine on mõttetu ja kohustuslik kirjandus on igav, õpilane tuleb kooli ja teatab, et MAALAPSEL POLE RAAMATUID LUGEDA VAJA, siis mis mul veel jääb öelda? ole hea laps ja loe? ma ei räägi ainult nendest õnnetutest, kellel on kodus tõsiseid probleeme ja kes tulevad väga rasketest perekondadest. 

kui ma saatsin sügisel kõikidele lapsevanematele kirja, et me moodustaks ühise rinde, kuna mul oli oma klassiga suuri probleeme, vastas ainult üks ema, kes ütles, et neil on lihtsalt puberteet. nüüd ma istun selle lihtsalt puberteediga. mõne päeva pärast on eesti keele tasemetöö, mille kordamismaterjalide tegemiseks olen kulutanud tunde ja kui ma andsin töölehed õpilastele, siis teatas üks õpilane, et tema ei taha neid teha, aga lähme õue hoopis. õues on ju ilus ilm ja tasemetöö on mõttetu, "ma saan selle nagunii kahe". see teeb minust siis ainukese inimese, keda 6. klassi tasemetööde hinded huvitavad.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar