uudiseid koduõpetamise rindelt

APPPPIIII, tahan klassi tahvli ette! 

Mõned detailid:

1) Mu tööpäevad on 12-tunnised. Jah, nad olid tihti ka varem nii pikad, kuid nüüd on kõik päevad alates pühapäevast olnud sellised ja hästi ei jaksa. Tahan magada!

2) Mu silmad kukuvad varsti peast ära. Ei ole väga mõnus jõllitada hommikust õhtuni ekraani. Mida ma valesti teen, et kõik ülejäänud postitavad muudkui pilte, kuidas neil pole oma vaba ajaga midagi peale hakata ja värvivad kummuteid ja teevad suurpuhastusi? Mul tuli eile meelde, et mul on ikka veel parandamata tööd sellest ajast, kui me koolis käisime (tundub nagu umbes 6 aastat tagasi, aga okei). 

3) Mida sekund edasi, seda rohkem unustavad õpilased ära õigekirja. Minu pika jutu peale vastati Messengeris "K ss" ja ma pidin tükk aega mõtlema, enne kui aru sain, et ta ei kukkunud näoga klaviatuurile minu kommentaari lugedes, vaid ta ütles: "Okei siis." Mul endal ilmuvad ka vahel sellised segased jutud, aga siis on tavaliselt nende autor mu kolmeaastane. 

4) Ma otsisin just KOLM TUNDI kadunud töid. Eile veel rõõmustasin terve õhtu, kui ässalt koostasin Google Classroomis kontrolltööd, kõik õpilased tegid täna hommikul selle ära, mina ikka veel nii rõõmus. VALE! Läksin siis vaatama, kui suurepäraselt mu õpilastel see õnnestus ja töid pole! Pöördusin abikaasa poole, kes on minu nr 1 abiline kõikide arvutit ja tehnoloogiat puudutavate küsimustega, ja ta ei osanud midagi teha. Vaatas isegi igavaid Youtube'i videoid selle kohta, ikka ei osanud. Lõpuks kirjutasin meie kooli arvutiõpetajale, kes mind ka mõne huvitava lingiga varustas,  millest mingit kasu polnud. Siis ma näppisin igasuguseid asju ja klikkisin igasuguste kohtade peal ja järsku ilmusid tööd. MUL POLE ÕRNA AIMUGI, MIDA MA TEGIN! 

Aa, üks komplekt kadus jälle ära...

5) Raamatukogud on kinni! Mõtlesin, et ma ju olen nii vastutulelik õpetaja ja kaotasin kohustusliku kirjanduse nimekirjad. Panin kirja kõik punktid, mille järgi lugemispäevikut täita (jube uhke) ja ütlesin, et nad valiksid ise raamatuid. "Õpetaja, ainuke ilukirjanduslik teos on mul "Naksitrallid". Kas ma võin seda lugeda?" 

Aga ei ole halba ilma heata:

1) Ma saan hommikust õhtuni süüa. 

2) Keegi ei vaata imeliku pilguga, kui ma tundi andes kohvi joon. 

3) Ma saan terve päeva pidžaamas istuda ja vaadata töötamise kõrvale lõputult rämpstelevisiooni (elagu TLC). 

4) Ilmselt ma poleks varem nii tänulik, aga kui ma nüüd tahvli ette tagasi saan, luban pühalikult sellest vähemalt 2 päeva järjest rõõmu tunda. 

Igatahes ma lähen parandan siis need tööd ära, mis lõpuks üles leidsin. Äkki kaovad veel ära jälle! Õnneks ma ei koostanud selliseid töid, mis ise end parandavad. Need on laiskadele! 

koduõppe mõtted

Kolmapäev:

Vaatan "Aktuaalset kaamerat" ja saan teada, et homme on kool kinni. "Aa, siis ei pea ju tunde ette valmistama," mõtlen ainukese asjana, panen õpikud kinni ja lähen magama.

Neljapäev:

Istun kolmeaastasega kodus. Midagi ei tea ega tee. Õhtul saan teada, et koolid on kaks nädalat kinni. 

Reede:

Saan päriselt aru, et koolid on kaks nädalat kinni. Kirjutan kiiresti üheksandikele, et nad eksamivihikud raamatukogust koju tooksid. Nimelt olin enda arust hästi kaval ja ei jaganud neid kätte, et keegi ei saaks teatada, kuidas tal see kodus või kadunud on. Mõtlesin, et hoian neid koolis ja annan kätte ainult siis, kui tunnis vaja on. Nii palju siis mu äärmiselt heast plaanist. Õhtul lähen kooli ja avastan, et neli õpilast ei saanud aru minu paanilisest kirjast, et nad kohenüüdpraegu kooli jookseksid. Kell on kolmveerand kaheksa ja koolimajas jooksevad õpikutega lapsevanemad ringi. Valvelauatädi ütleb, et üks lapsevanem oli maskiga käinud õpilase asjadel järel ja teatanud, et tal on koroona.

(Vahemärkus: Mida perset! Hea teada, et inimesed on vastutustundlikud ja peavad ikka kinni kahenädalasest karantiininõudest. Välja arvatud siis loomulikult, kui sa lähed näiteks KOOLIMAJJA jalutama!)

Valvelauatädiga vestlemise ajal jõuab üks lapsevanem eksamivihikut võtma, seega ma sain kolm tükki koju viia, mida millalgi linna peal laiali jagada. 

Õhtul saan teada, et koolid on ilmselt kinni 1. maini. Kerge paanika. Avastan, et olen VÄGA traditsiooniline vihik-töövihik-õpik õpetaja ning kasutan vähe muid lahendusi. Kuna Facebookis loodi õpetajatele koduõppe jaoks grupp, siis hakkan meeleheitlikuna endale igale poole kontosid tegema. Lõpuks on soovitusi mitukümmend ja jõuan reaalsusesse tagasi, et ma ei suuda end kõigi nendega kurssi viia ja läbi katsetada. Veendun taaskord, et kõige idiootsema lahenduse eest võib auhinna anda Moodle'i keskkonnale. Avastan, et olen vale kooli õpetajana Moodle'is, mistõttu ma ei saagi seal midagi teha. Login õige kooli alt sisse. Ikka liiga ebaloogiline, et midagi teha! Avastan Õpiveebi. Okei, palju loogilisem. Mõtlen, kuidas ma peaksin kõik testid ja tööd seal tegema, veits paanitsen. Õhtu on igal juhul sisustatud. 

Laupäev:

Valin endale paar põhikohta, mille kaudu proovin hakata õppetööd korraldama. Ise olen muidugi jube rahul, kui suudan Google Classroom'i klasside kaupa kaustad teha. Veidi rahulolu vaibub, kui ainult üks klass saab liituda, kuid kuna selgub, et see pole minu süü, võin jälle uhkust tunda. Üks õpilane küsib, kuidas ta saab lugemiskontrolli teha... Mul pole õrna aimugi! Selgub, et ma ikka pole e-õpetaja. Hakkan õpilastega suhtlema e-koolis (vau, seal on nüüd täitsa inimlik vestelda, isegi äpp ja puha) ja Messengeris. Ma ei saa kolmandikust jutust aru, mida kuuendikud Messengeris räägivad, kuid suudan neile selgeks teha, kuidas liituda Google Classroom'iga. Veidi paanitsen. Õppetöö planeerimiseni pole veel jõudnud.