Esimesed muljed Suurest Linnakoolist

Targad inimesed tekitavad minus (au)kartust ja seda eriti siis, kui mina peaksin ka kirjade järgi tark olema. Olen Suures Linnakoolis mõned päevad nüüd juba käinud ja vähemalt teiste eesti keele õpetajate ja mõnedega veel veidi juba kokku puutunud ainesektsiooni koosolekutel jne.

Maakoolis meil selliseid asju üldse pole, seega teadsin ma üldse umbkaudselt, mida õppetoolid endast kujutavad. Nüüd minust järsku tahetakse nii palju, peab arutama, mida muuta koolis, et see oleks huvitavam (veidi raskendatud on juba seetõttu, et ma olen andnud täpselt null tundi uues koolis ja üldse seal ainult paar päeva viibinud). Suurema osa ajast vaatan ma mõtliku näoga lauda või päevikut (päeviku vaatamine on tegelikult isegi palju targem ju, siis nagu vaataks, mis tähtsad asjad mul kõik teha on vaja) ja üritan jätta muljet, et ma täiega mõtlen kaasa ja saan üldse aru, millest jutt käib.

Näiteks otsiti mingit inimest, kes tuleks meile esinema, sellist akadeemilist või niisama huvitavat inimest, et äkki ma ka tean kedagi (päris tean) ja siis ma tegin oma mõtliku näo jälle pähe, sest ma ju ka üritasin oma erinevatest akadeemilistest või kuulsatest või huvitavatest tuttavatest kedagi välja pakkuda, aga õnneks hakati juba ühest Indrekust rääkima. Siis oli mu mõistva näo kord, sest ma ei saanud üldse aru, kellest jutt on. Ma ei tunne praktiliselt kedagi koolist või ka kohalikke inimesi või üldse kedagi. No igatahes tõmmati Indrekule kohe kõne peale, kuid kahjutaks ta ei võtnud telefoni vastu. Ma ei tea, mis nägu mul siis ees oli, kui mitu minutit hiljem taipasin, et jutt käib meie kultuuriministrist. 

Kui ma päris esimest korda kooli läksin, siis ma pabistasin hoopis muude asjade pärast: äkki ma kukun klassi ees kõhuli või äkki ma lähen hästi närvi ja ütlen vale sõna või äkki ma olengi klassi ees kogu aeg nii närvis või äkki õpilased viskavad mind paberkuulidega ja ma hakkan nutma (näiteks esimene hirm on tegelikult praegu ka veel). Nüüd ma enam õpetamisega seotud hirme ei karda, kuigi õpilasi on klassis natuke rohkem kui Maakoolis, kuid nad on siiski pisukesed viiendikud alles. Mul on täitsa teistsugused mured, sest ma sain teada, et kuskil garderoobis on mulle kapp, kuid ma ei tea, kust ma selle garderoobi leida võiksin (ilmselt kuskilt altpoolt?) ja keegi ei taha näidata ka.

Ja mu teine mure on see, et ma istun ühes ruumis õpetatega, kes on oma tööd teinud kauem kui minul vanust, ning peame koos välja pakkuma ideid, kuidas nii neil kui ka minul oleks huvitavam koolis olla. Täpselt selline tunne on, et ma alustan jälle täiesti uut 1. septembrit, sest ma jälle (ikka?) ei saa midagi aru. 

õpilased mõtlevad ka ikka suvel koolist

Mulle meeldib õpilastega Facebookis suhelda, kuna see on kiire ja mugav. Mulle ei meeldi, et kõik kirjutavad mulle täpselt nii:

Muidugi on tore, kui õpilane tunneb muret, millisesse klassiruumi peaks minema sügisel (ja seda lausa nii varakult!), samuti on alustatud isegi teretamisega, aga... Mul oleks küll olnud jumala imelik olnud oma õpetajale või õppejõule sellist kirja saata.

Praegu õpetajana on mul iga kord imelik selliseid kirju saada. Loen alati mitu korda ja imestan, et kas nad korraks enne saatmist ei mõtelnud, et äkki paneks lause lõppu punkti või parandaks trükivigu või jätaks selle väätamise iga lause lõpust ära või midagigi. Mina ju ei vasta, et "kle jah, väike vedu vä, et järka aasta 8. klass". 

Mis mind veel häirib, on see, et ma olen ju eesti keele õpetaja. Kas nad ei arva, et selliseid "lauseid" lugedes hakkan ma juba niisama nutma, kuna ilmselgelt pole nad kahe aastaga midagi minu tundides õppinud? Tundub küll igatahes, et ma sain endale ühe jututeema sügiseks juurde. Kuna karm kogemus on ka õpetanud, et nad ilma tagajärgedeta ei õpi, tuleb vist tingimuseks panna, et kui lauses on üle kahe kirja- ja trükivea, ma sellele ei vasta. 

hurraaa, august!

August on olnud alati (loe: kahel aastal) see aeg, kui peab hakkama juba kooli peale mõtlema. Ma isegi ei tea, kas "peab" on õige öelda, tahes tahtmata juhtub aga nii, et päeva esimene ja vahel ka viimane mõte on üha rohkem kooliga seotud. Tänagi ärkasin kooliteemalise unenäo peale, mis tegelikult oli täiesti ajuvaba ja ebaloogiline, kuid siiski tuletas meelde, et kohe-kohe on jälle kool.

Mul on tegelikult üks uudis ka. Kuna praeguses koolis pole ma tööl ju täiskoormusega (mis üldse on õpetaja puhul täiskoormus, pole ma päriselt veel aru saanud), tundus igati sobiv endale tööd juurde krabada, seega sügisest olen ma tegev lausa kahel rindel: Maakoolis ja Linnakoolis, viimases lausa 650 ja natuke peale õpilast, mida on ikka natuke rohkem kui praeguses. Kokku on mul 25 tundi nädalas (see on siis reaalselt antavat tundi) ja kui ma mõtlen, kuidas ma eelmisel aastal näiteks ühte luuletust otsisin netist tund aega (no reaalselt tund aega, sest alguses ma lappasin oma luulekogusid ja siis otsisin internetiavarustest, sest mul oli vaja lihtsat, kuid mitmete metafooridega luuletust), mis  aga tegelikult sisustas umbes 5 minutit ühest ainetunnist, siis... hurraa! 

Uus kool on mul õnneks päris kodu lähedal. Nii ei pea ma ärkama enam kunagi kell kuus. Okei, nii ei pea ma ärkama iga päev enam kell kuus, aga kuna ma enne ka IGA päev ju ei ärganud, siis ei muutugi nagu midagi. Samuti on mul paralleelklassid. Väga peen värk, pealegi ütleb minu loogika, et nii on natuke vähem tööd. Ei? Huvitav, kas ma pean hakkama kontrolltöödega mingeid trikke tegema, sest need hakkavad klassides ringi käima? 

Aga kuidas minu suvi siis möödus? Tänan küsimast, ma ei teinud midagi sellist, mida suve alguses plaanisin. Mul oli kõik paika pandud, kuidas pikk suvevaheaeg ära kasutada. Esiteks pidin ma ka veidi kaasaegseks muutuma ja paar teemat ning kontrolltööd arvutis läbi viima. Selleks loodi mulle kasutaja moodle.hitsa.ee leheküljele ja puha ja võin täiesti ausalt üles tunnistada, et ma pole kordagi sinna sissegi loginud, kui mitte arvestada päris esimest korda. Seega ma ei ole üritanud teha sinna ühtegi harjutust ega tööd, kuigi mul oli selleks suvel täiesti piisavalt aega. Ilmselt arvasin, et ka sügisel pole kiiret või et kellel neid arvuteid ikka vaja on. 

Teiseks lubasin ma endale, et loen kohustusliku kirjanduse juba suvel läbi, et ma ei peaks ööl vastu tähtaega õpilastega võidu raamatuid lugema. Näiteks oli ühe raamatuga nii, et õpilased tahtsid kangesti lugemiskontrolli edasi lükata, mis paari päeva pärast pidi olema, seega ma näitasin jälle, et ma olen ikkagi äärmiselt õpilassõbralik ja tulingi neile vastu, kuid tegelikult oli mul endalgi see lugemata. Ma oleks selle muidugi läbi saanud, kui vaja. Lõpptulemus oli muidugi see, et teiseks tähtajaks sain isegi mina läbi, aga pooltel õpilastel oli see ikka lugemata. 

Kolmandaks lubasin ma paika panna väitlusringi plaani. Sellega jõudsin ma nii kaugele, et ma otsisin vist 5 minutit mingisugust väitlusõpikut, mis mul peaks olema kusagil. Ei leidnud. Vaja on mul seda sellepärast, et sügisel hakkan võib-olla väitlusringi ka juhendama. Ma ei tea tegelikult, mida see üldse tähendab, seega olekski minust olnud väga arukas suur sõjaplaan juba suvel valmis teha. Väitlusega olen ma muidugi väga kursis, sest keskkoolis käisin ise ka seal. Vist kaks nädalat. Igatahes nii kaua, et ühe väitluse tegin läbi ja avastasin, et iu, päris nõme asi, ning tulin tulema.

Neljandaks pidin ma autojuhiload ära tegema, aga ilmselgelt pole neid mul ka.