Reede, 28. märts 2014

6. klass ja tasemetööd

6. klassil on teadupärast vaja siis kolmes aines sooritada tasemetöö. eesti keel ja matemaatika on kaks nendest, mille pärast olen väga mures, sest paljudel õpilastel on natuke või natuke rohkem probleeme seal. küll aga tegin hiljuti proovimise mõttes enda omadega eelmise aasta tasemetöö ja ükski õpilane kahe peale seda ei lahendanud. muidugi oli poolel klassil "3" ja nüüd me siis üritamegi võtta siin viimastest nädalatest, mis võtta annab.

aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. kolmas tasemetöö on siis n-ö üllatus. see, mis aines töö on, pidi selguma enne tasemetööd. aga kus sa sellega! milleks on vaja ette öelda! "Sel õppeaastal ei teavitata koole enne 21. maid, millises õppeaines toimub 6. klassi kolmas tasemetöö."

no lausa ideaalne! ma juba kujutan ette, kuidas õpilased üle eesti istuvad laua taha ja tööd visatakse ette. on see kirjandus? kehaline kasvatus? loodusõpetus? ajalugu? vahet pole, eks siis ole näha!

ma ei saa aru, kuidas reaalselt on võimalik sellist asja teha? ma ei tee isegi tunnikontrolle üldiselt nii, et vaikselt ei vihja, mida natuke üle vaadata ja nad teevad tasemetöö SUVALISES AINES, mis selgub samal päeval? lähen löön nüüd peaga 3 korda vastu seina... ja valmistan vähemalt kirjanduses õpilastele loetelu mõistetest jm olulisest infost, mida nad IGAKS JUHUKS võiksid pähe õppida 21. maiks.  

Teisipäev, 11. märts 2014

kui õpilane otsustab, et "oo, ma lähen vaatan, mis õpetaja kapis on"

oli üllatus mulle, kui nägin enda klassi tüdrukute ostetud kõrsi õhus lendamas. olime muretsenud need klassiõhtuks, kuid kuna osa jäi üle, panin need kappi KINDLASSE KOHTA HOIULE. selgus aga, et minu isiklikud kapid ei ole piisavalt kindel ega ka isiklik mõnele õpilasele. täpsemalt siis kahele õpilasele, kes vahetunni ajal (igavusest?) mõtlesid, et uurivad täpsemalt järele, mis saladusi kapiuksed enda taga varjavad. leidnud sealt enda suureks üllatuseks ja vaimustuseks joogikõrred, polnudki ju rohkem mõelda, kui nendega üksteist viskama hakata. või siiski oleks võinud veel paar sekundit mõelda?

õpilaste mõtlematus ei ole mulle ammu enam üllatus. olen kolme veerandiga aru saanud, et mõtlemisele eriti aega ei raisata enne ütlemist või millegi tegemist, kuid antud olukord pani mind ikka jahmatama. kui tekib idee vaadata võõrasse kappi ja sealt endale midagi meelepärast kaenlasse võtta, võib võrrelda vargusega. ja see ongi vargus! ausalt öeldes ei suutnud ma rohkem midagi teha, kui lühidalt rääkida, miks antud tegu oli täielikult ja totaalselt vale ning saatsin nad direktori juurde. klassi naasid nad rõõmsalt üsna pea, sest kuigi neil oli väga hea lugu välja mõeldud, siis direktorit oma kabinetis polnud.

jõudsin siis 45 minuti jooksul seda nii- ja naapidi seedida ning üha rohkem oli mõttes ainult, et mida kuradit. vabandust väga, aga mulle ei tule ei praegu ega ole tulnud ka kunagi varem pähe minna võõrasse kappi sorima. see, et nimetatud tegu neile muidugi ka veel sellisel määral nalja pakkus, näitab ikka tõsiseid puudujääke. või olen ma lihtsalt üleöö lõpuks vanaks saanud ja ei mõista enam, mis on "lahe"?! vanaduse ümberlükkamiseks tooksin siinkohal välja väite, et siiamaani küsitakse aeg-ajalt, kui ma bussipiletit ostan, kas õpilane või täispilet.

ühesõnaga, kui te ei soovi, et õpetaja ravile läheks pärast kolme veerandit, ärge sorige teiste kappides!

kui selgub, et ma olen üldse halb õpetaja

hiljuti selgus karm tõsiasi. nimelt olen ma hoopis halb õpetaja, sest arenguvestlusel olla õpilased kurtnud, et ma annan palju kodus teha ja pealegi ei õpeta isegi mitte õpiku järgi. see oli nagu külm dušš vastu nägu, ausõna!

muidugi unustati mainida, et ma panen slaidid alati e-kooli üles, kui pean seda vajalikuks, st kui seal on eesti keele reeglid vm teooria ja kodutööd andsin neile selle eest terve hunniku, et pool klassi otsustas lakkamatult möliseda 45 minutit. aga sellest keegi ei rääkinud, ikka, et nii palju teha ja õpikust ei saa õppida.

koduseid töid antakse üldiselt kolme moodi. on õpetajaid, kes annavad igaks päevaks, et ikka õhtul oleks kodus midagi teha ning õpik ja töövihik oleks kaanest kaaneni läbi võetud. siis on selliseid, kes ei anna üldse, sest nad ei viitsi kontrollida ja nad on hullud semud. kolmandad annavad siis vastavalt vajadusele. mina olen viimane. ma ei hakka põhimõtte pärast igaks tunniks andma, kuid annan kahel juhul: kui tunnitöö jääb pooleli, siis on kõik lõpetada, mis tunnis mingil põhjusel (sest oli vaja juttu ajada, sest otsisin 5 minutit vihikut ja 5 minutit pastakat, sest olen lihtsalt jube aeglane) pooleli jäi. teist varianti rakendan üksikule õpilasele või kogu klassile, kui ma leian, et nad muudavad (peaaegu) võimatuks tunni andmise.

nimetatud klassile andsin päris palju kodus teha ainult ühe korra, aga sellest vist piisas, et sattuda nõid-õpetajate nimekirja.

pärast selliseid hetki seisan ma alati seal nii nõutult klassi ees ja mõtlen, et hea küll, ma võin ju ka tulla siia ette ja õpiku lahti lüüa ja muudkui seda ette seal kanda. aga ma ei tee seda, sest mulle läheb korda, et neil oleks head materjalid, elulised harjutused jne. ainuke eluline (ja elushoidev) tegevus nende jaoks on aga oma nutikatega feissis istumine.