Teisipäev, 11. märts 2014

kui õpilane otsustab, et "oo, ma lähen vaatan, mis õpetaja kapis on"

oli üllatus mulle, kui nägin enda klassi tüdrukute ostetud kõrsi õhus lendamas. olime muretsenud need klassiõhtuks, kuid kuna osa jäi üle, panin need kappi KINDLASSE KOHTA HOIULE. selgus aga, et minu isiklikud kapid ei ole piisavalt kindel ega ka isiklik mõnele õpilasele. täpsemalt siis kahele õpilasele, kes vahetunni ajal (igavusest?) mõtlesid, et uurivad täpsemalt järele, mis saladusi kapiuksed enda taga varjavad. leidnud sealt enda suureks üllatuseks ja vaimustuseks joogikõrred, polnudki ju rohkem mõelda, kui nendega üksteist viskama hakata. või siiski oleks võinud veel paar sekundit mõelda?

õpilaste mõtlematus ei ole mulle ammu enam üllatus. olen kolme veerandiga aru saanud, et mõtlemisele eriti aega ei raisata enne ütlemist või millegi tegemist, kuid antud olukord pani mind ikka jahmatama. kui tekib idee vaadata võõrasse kappi ja sealt endale midagi meelepärast kaenlasse võtta, võib võrrelda vargusega. ja see ongi vargus! ausalt öeldes ei suutnud ma rohkem midagi teha, kui lühidalt rääkida, miks antud tegu oli täielikult ja totaalselt vale ning saatsin nad direktori juurde. klassi naasid nad rõõmsalt üsna pea, sest kuigi neil oli väga hea lugu välja mõeldud, siis direktorit oma kabinetis polnud.

jõudsin siis 45 minuti jooksul seda nii- ja naapidi seedida ning üha rohkem oli mõttes ainult, et mida kuradit. vabandust väga, aga mulle ei tule ei praegu ega ole tulnud ka kunagi varem pähe minna võõrasse kappi sorima. see, et nimetatud tegu neile muidugi ka veel sellisel määral nalja pakkus, näitab ikka tõsiseid puudujääke. või olen ma lihtsalt üleöö lõpuks vanaks saanud ja ei mõista enam, mis on "lahe"?! vanaduse ümberlükkamiseks tooksin siinkohal välja väite, et siiamaani küsitakse aeg-ajalt, kui ma bussipiletit ostan, kas õpilane või täispilet.

ühesõnaga, kui te ei soovi, et õpetaja ravile läheks pärast kolme veerandit, ärge sorige teiste kappides!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar