MA EI TEA! Tegelikult ka ei tea. Ma ei oska mõtteid lugeda,
seda esiteks. Ja kuigi ma pean end mõistvaks inimeseks, ei mahu see mulle pähe.
Ma ei taha siinkohal kuulda, et see on üks miljonist
sa-ei-tea-sest-ainult-lapsevanematel-on-silmad-avanenud-ja-ülejäänud-on-pimedad-lambad
olukorrast.
Eks ikka lapsi aidatakse. Ütlen ise ka umbes kakssada korda
tunnis kellelegi vastuse ette, sest kui ma olen nelja erinevat moodi üritanud
küsimust ümber sõnastada, aga mulle vaatab otsa ainult tühi pilk, siis annan
alla.
Kujutleme nüüd üht teoreetilist olukorda. Õpetaja annab
õpilastele ülesandeks kirjutada põnevusjutt. Eelnevates tundides vaadati jutu
kirjutamist päris põhjalikult: kirjutamise etappe, teksti osasid, mõttekaardi
koostamist jne. Jutu pidi kirjutama tunnis etteantud juhtnööre järgides ning
kodus jäi see lõpetada.
Nüüd liigume ajas teoreetiliselt mõned päevad edasi ja
õpilased pidid enda jutud esitama. Õpetaja rääkis enne põhjalikult, mis on
plagiaat ja miks ei käi asjad päris nii, et kui tahan, võtan netist suvalise
teksti ja viskan enda nime alla. Piltlikustamise eesmärgil selgitati, et
plagiaat võrdub halva hindega.
(Tegelikult tahan siin vahelepõikena öelda, et õpetaja
monoloog plagiaadist oli ka peaga vastu seina jooksmine, sest senise vaatluse
käigus on tuvastatud üks töö, mis on kokkuvõte arvutimängust. Ma ei mõtle
sellist kokkuvõtet, et kasutan veits arvutimängu süžeed, vaid lihtsalt oli
kirjutatud lühidalt, mis seal juhtub. Kahjuks õpetaja suutis kõrgetasemelise
guugeldamise tulemusena selle siiski tuvastada.)
Siiski unustas õpetaja mainida, et see on ka plagiaat, kui
ema kirjutab jutu valmis, aga sina rõõmsalt oma nime alla paned. Nimelt leidis
õpetaja esimese asjana jutu mustandi üles. Nägi see välja selline, et keegi
lapse käekirjaga oli kirjutanud juba alguse valmis, mis oli siis maha tõmmatud
ja täiesti teine käekiri kirjutas uue jutu. Seal oli ikka kõvasti vaeva nähtud.
Tundus, et mustandit oli korduvalt loetud ja mitmeid parandusi sisse viidud
(täpselt nii, nagu õpetaja oli käskinud teha). Järgmisel leheküljel oli see
jutt jälle lapsele omase käekirjaga ümber kirjutatud.
Kuidas võiks selline olukord edasi küll areneda? Üks
võimalikest variantidest on selline, et pärast korduvaid hingamisharjutusi,
mida seesama õpetaja oma närvide rahustamiseks õhtul tegi, küsis ta järgmisel
päeval õpilaselt, miks tal järsku kodus kirjutades teine käekiri tuleb. Sellele
muidugi järgnes rida erinevaid ja üha absurdsemaid vabandusi, mis pani selle
õpetaja mõttes jälle hingamisharjutusi tegema, sest valetamine on lihtsalt jäle. Nüüd saab lapsevanem küll hea hinde, kuid õpilane peab
siiski ka ühe jutu kirjutama. Koolis seekord.
Aga miks ei tohi siis vanemad oma lapsi aidata? Õpetajad
jätavad ju kodutöid, nagu nende aine oleks ainuke maailmas. Lapsevanemad
suurest armastusest tahaksid ainult natuke aidata, teha paar mõttetumat
ülesannet ära, et võsuke saaks näiteks sedasama arvutimängu mängida, mille
klassikaaslane välja mõtles. Kas see on siis vale?
Väga hea küsimus! Kujutleme nüüd, et see jutt pole ainuke,
mille autorsuse võiks kahtluse alla seada, vaid vihikut sirvides oli näha
erinevaid lühemaid ja pikemaid natuke loovust nõudvaid ülesandeid
(tee-tunnis-aga-lõpeta-kodus). Peaaegu kõikide puhul võis aru saada, et lapse
panuseks oli teksti üles kirjutamine. Kahjuks jõuab iga õpilane (ka see laps) oma
õpingutes sinnani, kus tuleb kirjand kirjutada, aga siis ei huvita kedagi, et emme
on üheksa aastat mõttetuid (või raskeid) ülesandeid ise ära teinud. Kuidas saab
selline õpilane eesti keele lõpueksami tehtud, kui ta ei oskagi ise kirjutada?
(Seda ta ütles ka, et ei oska. Olevat harjunud, et ema aitab.)
Selline tunne, nagu õpetajad meelega tahaksidki piinata
lapsi. Jah, ma olen ikka jube rõõmus, kui poolel klassil töö ebaõnnestub, sest
mulle lihtsalt nii meeldib halbasid hindeid panna. Veel meeldib mulle iga nädal
kümnele õpilasele töödest uusi variante teha, et nad saaksid hinde parandanud.
Ja eriti mulle meeldib suvel istuda nendega koolis ja teha ülesandeid, mida
klassikaaslased mitu kuud tagasi tegid. Nii meeldib lihtsalt!
Keegi ei mõtle sellele, et võib-olla see mõttetu ja tüütu
jutt, mida õpetaja käskis kirjutada, on kuidagi kasulik ka. Ma ei naudi
viiekümne vigase teksti parandamist. Suudaksin planeerida endale hoopis teisi
tegevusi nädalavahetuseks, kuid sellegipoolest sisustan ma oma õhtuid just
sellega. Äkki näiteks sellepärast, et 6. klassi lõpetaja peab olema võimeline
kirjutama ka pikemat omaloomingulist teksti (huvitav, kelle suunas saadetakse
süüdistav pilk, kui õpilasele selline asi üle jõu käib? Kas emale, kellele
meeldib jutte kirjutada?). Või sellepärast, et 9. klassi lõpus tuleb keegi, kes
ütleb, et te kõik peate nüüd kirjutama 200 sõna eriti lamedal teemal (näiteks
„Mulle meeldib ohutult liigelda“) ja keegi ei küsi, kas sul on inspiratsiooni
või tahtmist kirjutada. Ja ema pole ka juures…
Vaene õpetaja! Hea, et mul nii pole…
