Esmaspäev, 15. veebruar 2016

klassijuhataja rõõmud vol mingi number

Mina: Mis teil reedel järsku poole päeva pealt hakkas, et bioloogiasse enam ei jõudnud?
Õpilane: Mismõttes?
Mina: No 5. tunnist puudusite ju.
Õpilane: Kuidas sa tead??

(Paar sekundit vaikust.)

Mina: Ma näen e-koolis teie puudumisi...
Õpilane (siira imestusega): Päriselt vä?




Päriselt, päriselt! Kuigi on tõesti üllatav, et klassijuhataja enda õpilaste puudumisi näeb, sest see pole ju minu asigi. „Pane, et puudusin tervislikel põhjustel,“ oli muidugi vastus kohe, kui esimesest jahmatusest üle saadi. Vahel tõesti tabab reedel enne viimast tundi äkiline haigushoog. Tundub, et vanemate pidev e-kooli täitmine on end ära ka tasunud (See konkreetne õpilane puudub pidevalt üksikuid päevi tervislikel põhjustel, sõber samadel päevadel aga kodustel põhjustel. Peaasi, et on põhjus!). 

Kolmapäev, 10. veebruar 2016

Mida mõtleb täiskasvanud inimene, kes teeb oma lapse kodused tööd ise ära?

MA EI TEA! Tegelikult ka ei tea. Ma ei oska mõtteid lugeda, seda esiteks. Ja kuigi ma pean end mõistvaks inimeseks, ei mahu see mulle pähe. Ma ei taha siinkohal kuulda, et see on üks miljonist sa-ei-tea-sest-ainult-lapsevanematel-on-silmad-avanenud-ja-ülejäänud-on-pimedad-lambad olukorrast.
Eks ikka lapsi aidatakse. Ütlen ise ka umbes kakssada korda tunnis kellelegi vastuse ette, sest kui ma olen nelja erinevat moodi üritanud küsimust ümber sõnastada, aga mulle vaatab otsa ainult tühi pilk, siis annan alla.

Kujutleme nüüd üht teoreetilist olukorda. Õpetaja annab õpilastele ülesandeks kirjutada põnevusjutt. Eelnevates tundides vaadati jutu kirjutamist päris põhjalikult: kirjutamise etappe, teksti osasid, mõttekaardi koostamist jne. Jutu pidi kirjutama tunnis etteantud juhtnööre järgides ning kodus jäi see lõpetada.

Nüüd liigume ajas teoreetiliselt mõned päevad edasi ja õpilased pidid enda jutud esitama. Õpetaja rääkis enne põhjalikult, mis on plagiaat ja miks ei käi asjad päris nii, et kui tahan, võtan netist suvalise teksti ja viskan enda nime alla. Piltlikustamise eesmärgil selgitati, et plagiaat võrdub halva hindega.

(Tegelikult tahan siin vahelepõikena öelda, et õpetaja monoloog plagiaadist oli ka peaga vastu seina jooksmine, sest senise vaatluse käigus on tuvastatud üks töö, mis on kokkuvõte arvutimängust. Ma ei mõtle sellist kokkuvõtet, et kasutan veits arvutimängu süžeed, vaid lihtsalt oli kirjutatud lühidalt, mis seal juhtub. Kahjuks õpetaja suutis kõrgetasemelise guugeldamise tulemusena selle siiski tuvastada.)

Siiski unustas õpetaja mainida, et see on ka plagiaat, kui ema kirjutab jutu valmis, aga sina rõõmsalt oma nime alla paned. Nimelt leidis õpetaja esimese asjana jutu mustandi üles. Nägi see välja selline, et keegi lapse käekirjaga oli kirjutanud juba alguse valmis, mis oli siis maha tõmmatud ja täiesti teine käekiri kirjutas uue jutu. Seal oli ikka kõvasti vaeva nähtud. Tundus, et mustandit oli korduvalt loetud ja mitmeid parandusi sisse viidud (täpselt nii, nagu õpetaja oli käskinud teha). Järgmisel leheküljel oli see jutt jälle lapsele omase käekirjaga ümber kirjutatud.



Kuidas võiks selline olukord edasi küll areneda? Üks võimalikest variantidest on selline, et pärast korduvaid hingamisharjutusi, mida seesama õpetaja oma närvide rahustamiseks õhtul tegi, küsis ta järgmisel päeval õpilaselt, miks tal järsku kodus kirjutades teine käekiri tuleb. Sellele muidugi järgnes rida erinevaid ja üha absurdsemaid vabandusi, mis pani selle õpetaja mõttes jälle hingamisharjutusi tegema, sest valetamine on lihtsalt jäle. Nüüd saab lapsevanem küll hea hinde, kuid õpilane peab siiski ka ühe jutu kirjutama. Koolis seekord. 

Aga miks ei tohi siis vanemad oma lapsi aidata? Õpetajad jätavad ju kodutöid, nagu nende aine oleks ainuke maailmas. Lapsevanemad suurest armastusest tahaksid ainult natuke aidata, teha paar mõttetumat ülesannet ära, et võsuke saaks näiteks sedasama arvutimängu mängida, mille klassikaaslane välja mõtles. Kas see on siis vale?

Väga hea küsimus! Kujutleme nüüd, et see jutt pole ainuke, mille autorsuse võiks kahtluse alla seada, vaid vihikut sirvides oli näha erinevaid lühemaid ja pikemaid natuke loovust nõudvaid ülesandeid (tee-tunnis-aga-lõpeta-kodus). Peaaegu kõikide puhul võis aru saada, et lapse panuseks oli teksti üles kirjutamine. Kahjuks jõuab iga õpilane (ka see laps) oma õpingutes sinnani, kus tuleb kirjand kirjutada, aga siis ei huvita kedagi, et emme on üheksa aastat mõttetuid (või raskeid) ülesandeid ise ära teinud. Kuidas saab selline õpilane eesti keele lõpueksami tehtud, kui ta ei oskagi ise kirjutada? (Seda ta ütles ka, et ei oska. Olevat harjunud, et ema aitab.)

Selline tunne, nagu õpetajad meelega tahaksidki piinata lapsi. Jah, ma olen ikka jube rõõmus, kui poolel klassil töö ebaõnnestub, sest mulle lihtsalt nii meeldib halbasid hindeid panna. Veel meeldib mulle iga nädal kümnele õpilasele töödest uusi variante teha, et nad saaksid hinde parandanud. Ja eriti mulle meeldib suvel istuda nendega koolis ja teha ülesandeid, mida klassikaaslased mitu kuud tagasi tegid. Nii meeldib lihtsalt!

Keegi ei mõtle sellele, et võib-olla see mõttetu ja tüütu jutt, mida õpetaja käskis kirjutada, on kuidagi kasulik ka. Ma ei naudi viiekümne vigase teksti parandamist. Suudaksin planeerida endale hoopis teisi tegevusi nädalavahetuseks, kuid sellegipoolest sisustan ma oma õhtuid just sellega. Äkki näiteks sellepärast, et 6. klassi lõpetaja peab olema võimeline kirjutama ka pikemat omaloomingulist teksti (huvitav, kelle suunas saadetakse süüdistav pilk, kui õpilasele selline asi üle jõu käib? Kas emale, kellele meeldib jutte kirjutada?). Või sellepärast, et 9. klassi lõpus tuleb keegi, kes ütleb, et te kõik peate nüüd kirjutama 200 sõna eriti lamedal teemal (näiteks „Mulle meeldib ohutult liigelda“) ja keegi ei küsi, kas sul on inspiratsiooni või tahtmist kirjutada. Ja ema pole ka juures…


Vaene õpetaja! Hea, et mul nii pole…


Esmaspäev, 1. veebruar 2016

kui täna hommikul oli ootamatust libedam

Kui täna hommikul rõõmsalt kodust välja läksin, sadas midagi vihmalaadset ja maas oli miski, mis end lumeks üritas nimetada. Üldiselt väga vesine. Kui ma natuke hiljem bussist kooli ees välja astusin, selgus aga hoopis see, et 40 kilomeetriga võib sattuda täitsa teise ilmaga kanti: maas oli kiilasjää ja mina seal pikali peal.

Lihtsalt astusin suure hooga bussist maha ja otsustasin ikka lähemalt uurida, kui libe on. Päris libe! 




Kui ma seal pooleldi bussi all olin, aitas õnneks üks minu klassi tüdruk mind kiiresti püsti (tasub ikka olla klassijuhataja). Õnneks teine buss oli ka kohe sealsamas. Kui eesti keele õpetaja tundi jõudis, oli info õnneks juba kõigini jõudnud...