aga miks

Aga miks mul seda vaja on?

Aga miks ma ei või tunnis lobiseda? Keda see segab?

Aga miks ma pean seda kirjutama?

Aga kas ma siis pean ka kirjutama, kui see mul kõik selge on? 

Eesti keel on mõttetu! Miks ma pean seda õppima?

Ma ei tea, kas see on minu aine eripära või on see iga õpetaja päeva osa, aga ma pean kogu aeg vastama nendele ja kümnetele sarnastele küsimustele. Loomulikult ma ei ole vastu aruteludele, kus valdkonnas me üht või teist teemat kasutada saame, kuid ükski vastus ju õpilasi ei rahulda, sest "meil küll seda vaja ei lähe". Mõned kindlasti küsivad ka provotseerimise eesmärgil, kuigi ma ei tea, miks peaksin seetõttu endast välja minema. Et eesti keel ja kirjandus on nii südamelähedane, et kui keegi ei armasta seda palavalt, siis kohe solvun või võtan isiklikult? "Õpetaja, ma ei loe seda raamatut, sest lugemine on mõttetu!" Ma ei saa ju ometigi kellegi juurde koju minna, raamat ühes ja piits teises käes, ja kedagi sundida lugema. Kui mõttetu, siis mõttetu. Hinded kajastavad seda. 

Kui õpetan, milline on korrektne e-kirja ülesehitus ja vormistus, leiab alati vähemalt üks õpilane, et see on täiesti mõttetu. Tema küll ei kirjuta e-kirju. Pakkusin välja, et kui praegu ei kirjuta, siis tulevikus ju ikka. Paljudes töökohtades on see igapäevane tegevus. "Mina valin endale töökoha, kus ei pea seda tegema!" Jah, siis on see küll täiesti mõttetu tegevus ja ilmselt ei lähe kunagi seda oskust vaja. Kui kirjanduses õpime mõisteid (näiteks proosa ja luule jne), siis on see loomulikult täiesti ebavajalik. "Miks ma pean selliseid asju teadma?" Kui keegi ütleb, et luges head novelli, kus olid huvitavad metafoorid või karakterid, siis loomulikult ei ole oluline aru saada, millest jutt on. "Siis ma guugeldan!" 

Ma ei tea, kas näiteks inglise või vene keele grammatikat õppides ka nii suur segadus selle vajalikkusega on või on see eesti keele eelis? Võõrkeeled on loomulikult tähtsad ja neid peab oskama. Ainult eesti keel on mõttetu, kirjandusest rääkimata. Eesti keel on mõttetu, sest seda oskavad kõik juba nagunii, kirjandus on mõttetu, sest raamatud on mõttetud ja kirjandus on ainult üks lugemine. "Aga miks me kogu aeg ainult kirjutame ja loeme, teeme midagi muud ka!" Ma ei tea, mis teistes tundides toimub. Tahaks näha neid tunde, kus 45 minuti jooksul ei pea midagi lugema ega kirjutama ning nii pidevalt. Ainult nõme eesti keele õpetaja piinab reeglite kirjutamise ja harjutuste tegemisega. 

Vahel ei saa üldse aru, kellel on seda õppimist vaja. Mina olen ju põhikooli juba läbi teinud, kõik eksamid sooritanud, seega ei peaks see minu elu väga kõigutama, kas näiteks 8. klass saab oma käänded selgeks või on see nende arust mõttetu ja nad ei vaevu selle nimel pingutama. Minu sissetulek ei ole otseselt seotud õpilaste õpitulemustega. Aga kuna praegu veel põhikooli lõpus eksamid on (mille kaotamise poolt olen ma täielikult) ja suure tõenäosusega enda käänamisoskusi seal ka tõestama peab, isegi kui igal pool mujal pole kunagi vaja korrektselt ja õigeid vorme kasutades rääkida, siis äkki eksami jaoks võiks õppida. Aga ei! Eksam on ju nii kaugel! Ja võib-olla ka mõttetu.

Olin täna lõpuks sunnitud ütlema, et õppekavas on see ette nähtud ja kaebustega palun pöörduda ministeeriumi poole. 

Tervitades

Täiesti Mõttetu Õpetaja 

kui tahad õpilastele häid hindeid panna, aga...

... nad teevad selle nii raskeks!

Tahtsin teha tunnikontrolli päris kitsa teema peale. Õppisime tekstiliike, mida on lausa neli. Mina rääkisin, nemad lugesid ja kirjutasid ja täitsid tabeli, mis võttis kogu tähtsa info kokku. Mõtlesin, et olen kordki hea ja ütlesin neile kaks päeva ette, millal tunnikontroll tuleb. Ja uuesti ühe päeva, sest vahepeal oli meelest läinud. Ikka pooled ei teadnud. Panin töösse lihtsalt samasuguse tabeli, mida kõik koos tunnis tegime ja kontrollisime, et ikka õigesti oleks kirjas. Ja ikkkkkkkka suur hulk õpilasi lihtsalt ei saa midagi aru. 

Võib-olla ma õpetan halvasti. Või räägin halvasti. Kui ma pidin jumalteabmitmendat korda töökäsku kordama, teatas küll üks viiendik, et ta sellepärast lobiseb, et ei saa mu hääldusest aru. Ilmselt ta seetõttu ka nii palju niheleb ja segab, et kui mina palun tal vaikselt töötada, siis ta kuuleb hoopis, et palun lobise veel rohkem enda pinginaabriga ja ära tee kohe mingil juhul töövihikut lahti. 

Igatahes sain teada, et ajakirjandustekstide eesmärk on jagada. Ongi kõik. Lihtsalt jagada. Mõtelgu ma ise välja, mida. Ilukirjandustekstid aga annavad lugejale. Jällegi pean ma ise nuputama, mida siis täpsemalt annavad. Ma ei hakka üldse peatuma sellel, et kirjas oli "anab lugejale". Tarbetekstid aga õnnitlevad, näitena on toodud referaat. 

Palju õnne, siin on õnnitlemiseks üks referaat. 

Mida jõuab teha 45 minutiga?

10 minutit püsti seista.

Tuletada meelde suguelundite nimetusi.

Laulda “mulle meeldivad suured tissid”.

Võtta kolm korda samalt õpilaselt pinal ja õpik ja saata need käest kätte mööda klassi ringi ja seletada rõõmsalt, kuidas "ma nägin neid viimati enda käes, aga enam ei tea, kus on". 

Tegeleda 15 minutit selle neetud pinaliga.

45 minutiga ei jõua teha eriti õppetööd, sest aeg on ju ometigi piiratud ja prioriteedid. 

Ja ma pean jälle olema kuri nõid, kes seisab klassi ees, tunnikontrollid käes, ning ähvardab negatiivsete hinnete ja märkustega, sest see on nii normaalne viis õppimiseks.

tagasi kooli

Viimasel ajal on elu täitsa nii kulgenud, et päevad on pikad, aga kuud lühikesed. Tööle naasmine tundus kogu aeg nii nii kaugel ja järsku on see nüüd. Ja loomulikult poleks see minu moodi, kui ma ei ütleks, et mul on hunnik asju tegemata, mille ma kindlasti plaanisin enne kooli ära teha, sest aega on ju palju. 

Millega ma olen rahul? Sellega, et ma ikkagi ei pidanud hakkama klassijuhatajaks. Olen rahul, et saan olla tavaline õpetaja ja muretseda ainult ainetundides toimuva pärast. Kui ma õpin vähem muretsema ja kogu seda koormat endaga koju tassima, siis võiksin olla uuesti klassijuhataja. Aga kuni ma pean kodus õhtuti mõtlema õpilaste probleemide, käitumise või perekonna peale, ei võtaks ma hea meelega endale sellist kohustust.

Millega ma ei ole rahul? Kuigi see ei üllata mind, ei saa ma aru, miks ometi ei võinud ma vahepealsel ajal tegeleda selliste asjadega, milleks muidu aega ei kipu jääma. Näiteks erinevate keskkondadega tutvumisega, kus kohati ülesannete koostamine rohkem programmeerimist meenutab. Töö kõrvalt ei teki nii palju vaba aega, mida raatsiksin selleks kasutada, seega oli hea võimalus seda teha nüüd. Aga noh...

Mis teeb mind kurvaks? Ma pidin jätma Maakooliga hüvasti! Tegin seda loomulikult pisarsilmil, sest nutmine ei nõua minult palju vaeva. Pealegi ei oleks osanud unistadagi soojemast vastuvõtust ja kollektiivist, kui seal. Mitte et ma Suure Linnakooli üle kurdaks, kuid suured koolid ei suuda konkureerida paljude asjadega, mis maakoolide puhul loomulik on. Näiteks olin ma enda klassi peremees, aga Suures Linnakoolis on mul enda riiulike ja kapike õpetajate toas (arvestades õpetajate hulka, olen isegi sellega rahul :D). Maakoolid on rahulikumad, seal on vähem inimesi ja tormamist. Ja vähem treppe. Muidugi maakoolide puhul on miinuseks see, et aeg-ajalt juhtub omavalitsuses olema kummalisi inimesi, kellel on raskusi igasuguste asjade mõistmisega. Loogiline ka, võib-olla ei pea seal nii palju mõtlema. Aga vahel on tõesti keeruline aru saada, et õpetaja ja koolimaja jaoks ei ole vahet, kas klassis käib 30 või 5 last, ruum on samamoodi ja sama kaua kasutuses. Sellest hoolimata tuleb keegi aeg-ajalt välja mõttega, et koolimaja on ju kasutamata, klassiruumid seisavad tühjalt ja seetõttu on loogiline teha sinna lisaks lasteaed. Või vanadekodu. Mina arvan, et need kõik võiks ühes hoones olla. Siis vanadekodusse tuttav juba minna, kui aastaid lapsena samas majas kunagi oldud. Aga kui lasteaiad koolimajas välja jätta, siis muidu on ikka hästi ja jään kindlasti igatsema (ja ilmselt ka veel mõned korrad pisardama).

Mis mind veel kurvaks teeb? Emasüda! Raske on enda last, kes oleks just kui alles sündinud, viia lasteaeda võõraste inimeste sekka. Kuigi ta harjus väga hästi uue keskkonnaga (minu ja õpetajategi üllatuseks), on ikka nii kurb. Kui sõnavara on umbes 25 sõna, on raske kodus rääkida päevastest negatiivsetest sündmustest. Või sellest, et teine laps kogu aeg lükkab ja küünistab nii, et selja peal on pikad küünejäljed.

Mis tekitab minus sada emotsiooni sekundis? Kool! Kõigepealt ma olen närvis, nagu läheksin esimest korda kooli. Mis siis, kui ma olen vahepeal kõik ära unustanud? Mis siis, kui vanad õpilased on täiega solvunud, et ma tagasi olen, sest õpetaja, kes mind asendas, oli palju parem? Kuidas ma koolide ja koduga hakkama saan? Siis on ootusärevus. Ei jaksa enam kodus passida. Valdavalt aga üleüldine paanika.

Eks näis, kas ja kuidas ma õige tempo ja rütmi suudan leida. Tundes ennast, ei imestaks, kui ma tormaksin terve aasta, pea laiali otsas, millestki aru saamata ja hinge tõmbamata.