Sellest ajast
saadik, kui ma ei tundnud enam klassi ees iga sekund surmahirmu ja
õpetamine ei nõua minult enam pidevat mõtlemist, et kuidas ma nüüd
olen ja mida ütlen, on minus võimust võtnud kaks väga konkreetset
hirmu: sukkpükste katkiminemine ja minestamine.
Esimese hirmu
tarbeks tõin varakult sahtlisse teise sukapaari, et kui peaks
juhtuma, et ma seal klassis võimeldes ei pane ise ka tähele, et
olen sukad ära lõhkunud, on mul võimalik need kohe uute vastu
vahetada, nagu midagi poleks juhtunud. Ja ausalt öeldes on see
täiesti loogiline hirm ja varupaar sukkpükse on nii mõnegi õpetaja
sahtlis peidus (vähemalt hea teada, et kui mu tagavarapaar peaks ka
otsa imekombel saama, siis äkki keegi aitab hädast välja).
Mu teiseks hirmuks
on see, et ma niisama minestan klassi ees. Ma ei tea, kui
ratsionaalse hirmuga tegu on ja miks ma peaksin järsku minestama
kukkuma, kuid mingil põhjusel on mul hirm, et see võib juhtuda.
Ükskord, kui ma ennast väga hästi ei tulnud, siis mu ajusoppidest
tuli see kartus jälle esile ja siis ma istusin suurema osa tundidest
enda laua taga ning kasutasin igasuguseid lamedaid vabandusi, et
ometi püsti ei peaks tõusma.
Õnneks õpetajana
ei kõlagi need võib-olla väga lamedalt. Ma saan alati ütelda
õpilasele, et ole hea ja jaga ise need töölehed laiali või väga
tore, et sul on küsimus, aga võta vihik näppu ja tule ise mu
juurde, sest.. noh, ma ütlen nii jne. Igatahes suureks üllatuseks
ei minestanudki, kuigi kui ma ei leidnud kiiresti ühtegi põhjust,
miks ma peaksin ütlema kellelegi 8. klassist, et tule nüüd ja pane
mu arvutile kõlarijuhe taha, olin ma sunnitud seda siiski ise
tegema. Aga püsti jäin.
(Kukkumisega tuli
meelde veel see, et talvel oli kooli ees olev plats lihtsalt liuväli.
Kuna ma tulen hommikul kooli koos päris mitme õpilasega, siis ma
üritasin alati pea püsti ja väärikal sammul seal kõndida, mitte
aerutada käed laiali puutüvest puutüveni, kuid samal ajal saadan
tugevaid palveid igas suunas, et püsti jääks.)
Tegelikult pole seni
kumbki mu äärmiselt loogilisest hirmust veel juhtunud. Mingil
põhjusel on aga nii, et juhtunud hoopis sellised asjad, mida ei
osanudki karta ja mis tegelikult on umbes kolm ja pool korda
jubedamad. Näiteks täna oleks ma ainult soovinud, et mu sukkpüksid
oleksid kümnest kohast katki läinud. Selle asemel läksid mul katki
hoopis püksid ja seda sellisest kohast, kus nad ei tohiks ega peaks
mitte kunagi katki minema.
Oleksin ma näiteks
käsitööõpetaja hoopis, siis ma oleksin kiiresti väga spetsiaalse
pistega (mille nime ma ei tea, sest ma olen eesti keele õpetaja) oma
püksid jälle kokku õmmelnud ja polekski nagu midagi juhtunud. Siis
vahepeal ma mõtlesin, et lähen ja küsin ikka niiti ja nõela, aga
ma ikka ei julgenud. Oleks võinud muidugi öelda, et hoopis pintsak
rebenes või midagi. Selle asemel mõtlesin, et pole hullu ju üks
päev mööda koolimaja, selg vastu seina, ringi kõndida (ja
jätkuvalt muidugi seda väga väärikalt tehes), et keegi ometigi ei
näeks. Ja tunnis sain jälle kasutada „oi kui tore, et sul valmis
on, saadki vihikud/töölehed laiali jagada” võtet ning polnudki
vaja püsti tõusta. Eriti.
Ainuke asi, mille
katkiminemine mind rivist välja ei viiks, on vist kingad, kuna neid
on mul vist viis paari koolis. Miks näiteks konts ära ei murdu vms?
Siis ma ainult nutaks taga oma ilusaid kingi, kuid paneks uued jalga
ja saaksin kõndida koolis ja klassi ees nagu normaalne inimene.
Aa, ilmselgelt oli
sellest vähe ka, sest enne püksiseiklust (või vähemalt enne, kui
ma avastasin selle) oleksin ma äärepealt nii mööda koridore
patseerima läinud, et pluusil oli nööp eest lahti. Selle ma
avastasin isegi enne, kui ma klassist välja läksin. See oleks ikka
täismäng olnud: eespool on pluusinööp lahti, tagapool püksid
katki. Siis poleks aidanud isegi mööda seinaääri kõndimine.
Tähelepanu
kõikidele minu kooli õpetajatele, kes seda lugema peaksid.
Ilmselgelt on tegemist naljaga ja ma pole selline, kes lõhkiste
pükstega ringi käib.
Teistele soovitan
aga olla klassi ees valmis kõigeks, ka selleks, milleks kunagi
valmis ei ole. Ise võtan homme kaasa lisapaari pükse ja kõike
muud, mis mingil moel võib katki minna, ning panen need kappi kahe
nukralt ootava alkoholivaba õlle kõrvale. Õlled ootavad siis
õpilasi, mitte mind.