jätk eelmisele

Olin mina siis püha viha täis, kuna teisipäeval 7. klass nii meeldivalt end ülal pidas. Kolmapäeval on mul lausa kaks tundi nendega ja kuigi ma suutsin end õhtul maha rahustada, tärkas minus hommikul jälle see viha, et mismõttttttttes nad sellised on, kui mina olen nii normaalne. Igatahes õnnestus mul end jälle vihaseks mõelda.

Mul olid isegi koostatud suured vihatunnikontrollid, mis ma kohe iga väiksema jutustamise peale Mowglitele ette viskan. Kirjanduses ei saa üldse tunnikontrolle teha eriti, kuna tunnid on üldiselt tekstikesksed ja pole suurt midagi, mida küsida. Seetõttu mõtlesin veidi ja leidsin, et neile meeldiks kindlasti luuletus pähe õppida. Ka tunnid valmistasin ette nii, et ma ei peaks midagi seletama, sest kui nad mind kuulata ei taha, siis tehku iseseisvat tööd. Olles siis hambuni relvastatud, lehvitasin veel tunnikontrollidega nende ees ja teatasin oma kõige kurjema näoga, et lobisejad saavad teha kohe tunnikontrolli ning oma imelisi teadmisi mulle näidata. Koos vaatasime ka luuletust, mida peaks pähe õppima ja mis kellelegi mingil põhjusel ei meeldinud (ilmselt ei oska hinnata Artur Alliksaare luulet). 

Ja kujutate ette, 7. klass on nii vaikselt, et eesti keele tunni ajal ma ei pidanud mitte kordagi mitte kellelegi meelde tuletama, et meil on tund ja tunnis me järgime kõik teatud reegleid. Täiesti uskumatu! Ma ei saanudki kellelegi tunnikontrolle anda ja ma nägin nii palju vaeva veel nendega. Ilmselgelt nad üritavad mu valvsust uinutada, et nad saaksid näidata jälle oma tõelist palet. 

tänane päev

8. klass oli hommikul lausa enneolematult kukkununnu, tegid teised nohisedes oma harjutusi. 6. klassiga mul polegi üldiselt probleeme, nad saavad ikka aru, kuidas tunnis käituda võiks, aga 7. klass oli täna nagu loodusõnnetus. Mul oli reaalselt tunne, nagu ma õpetaksin erivajadustega lapsi, kari Mowgleid, kellele ma pean esmalt näitama, kuidas inimeste seas elada...

Nii hullu tundi pole mul nendega sel õppeaastal veel olnudki vist. Eks nad eelmisel aastal ikka üritasid näidata, millised nad tegelikult olla tahaksid, ja panna mu kannatust ning närve proovile. Samuti on mitu tundi kulunud käitumisteemade nii- ja naapidi lahkamisele, mistõttu on tunnid ka n-ö ära jäänud (eelmisel aastal seisin näiteks 8. klassiga 45 minutit püsti, kuna üks õpilane arvas, et tema ümberistumise otsus on vaidlustatav).

Igatahes õppimisime täna 7. klassis äärmiselt rasket teemat, milleks oli käänamine ja mida isegi mina oma pika karjääri jooksul olen nendega juba eelnevalt läbi teinud. Ilmselgelt ei pea mainimagi, et umbes pool klassi oli konstantselt hämmingus ja mina harrastasin pinkide vahel sörkjooksu. Lisaks on mõnel 7. klassi õpilasel komme, et kui ma esimese nelja ja poole sekundi jooksul tema laua kõrval ei seisa ja küsimusele ei vasta, on tal täielik õigus kisama pista, lobiseda, sodida, telefoni näppida, tooliga kõikuda, sest ise ma ei tulnud teda ju aitama. Tegelikult olen ma aga mõne teise õpilase juures juba ja tõesti ei jookse kohe, kui keegi käe tõstab, sest kahjuks on see natuke võimatu.

Lõpuks olin ma igatepidi tahvli ees võimelnud, näiteid toonud ja neid tahvlile kirja pannud, kuid osa õpilastest ikka veel ei suvatsenud midagi teha. Küll aga jagasid nad lahkel meelel minuga erinevaid vabandusi. Näiteks oli vihikuga õnnetus juhtunud. Nimelt keegi (kindlasti mitte seesama õpilane) oli keegi vihikut kääridega lõiganud, millele järgnes arutelu, mida õpetaja teeks, kui ta õpikut ka lõikaks („Ma jaksan seda kahte eurot selle õpiku eest küll maksta!”). Seejärel lähevad pastakad katki. Täitsa ise pudenevad tükkideks ja tükid lendavad omakorda klassis ringi. Tõesti on raske ju nii samal ajal õppida, kui kõik halvad asjad juhtuvad!

Ma tahaksin sellised kohe klassist minema saata. Muidugi ma ei tohi, sest mina vastutan jne, kuid ma ei saa õpilast sundida õppima, ma ei saa talle vägisi neid teadmisi pähe panna. Kui õpilane ei ole huvitatud õppimisest, isegi halb hinne ei motiveeri, sest tal on ükskõik, kas ta saab veerandi kahe, ükskõik, kas ta jääb suvetööle või klassi kordama, isegi see ei huvita teda, kui kogu klass saab lisatööd, sest tal on vaja limonaadi aknast alla kallata.

Kuidas ma panen sellise õpilase tööle? Ja mitte niimoodi tööle, nagu nad vahel tundides minu meeleheaks teesklevad õppimist, vaid päriselt, nii et nad saavad teemast aru ja neid natuke huvitab ka, mis kahe aasta pärast, kui nad on jõudnud 9. klassi lõppu, edasi saab.

Ja siis ma loen jälle, kuidas keegi tark seletab, et kui õpilane saab kahe, siis õpetaja vaadaku peeglisse. No ma võin iga vaba sekundi oma peegelpilti jõllitada, kuid ma ei usu, et see mulle lahendusi pakub.

Aga vähemalt ütles üks kolleeg, et ma näen välja nagu 15-aastane ja mul on 7. klassile homseks vihatunnikontrollid juba koostatud, seega on kõik korras vast.  

mis on kõige hullem asi, mis klassi ees võib juhtuda?

Sellest ajast saadik, kui ma ei tundnud enam klassi ees iga sekund surmahirmu ja õpetamine ei nõua minult enam pidevat mõtlemist, et kuidas ma nüüd olen ja mida ütlen, on minus võimust võtnud kaks väga konkreetset hirmu: sukkpükste katkiminemine ja minestamine.

Esimese hirmu tarbeks tõin varakult sahtlisse teise sukapaari, et kui peaks juhtuma, et ma seal klassis võimeldes ei pane ise ka tähele, et olen sukad ära lõhkunud, on mul võimalik need kohe uute vastu vahetada, nagu midagi poleks juhtunud. Ja ausalt öeldes on see täiesti loogiline hirm ja varupaar sukkpükse on nii mõnegi õpetaja sahtlis peidus (vähemalt hea teada, et kui mu tagavarapaar peaks ka otsa imekombel saama, siis äkki keegi aitab hädast välja).

Mu teiseks hirmuks on see, et ma niisama minestan klassi ees. Ma ei tea, kui ratsionaalse hirmuga tegu on ja miks ma peaksin järsku minestama kukkuma, kuid mingil põhjusel on mul hirm, et see võib juhtuda. Ükskord, kui ma ennast väga hästi ei tulnud, siis mu ajusoppidest tuli see kartus jälle esile ja siis ma istusin suurema osa tundidest enda laua taga ning kasutasin igasuguseid lamedaid vabandusi, et ometi püsti ei peaks tõusma.

Õnneks õpetajana ei kõlagi need võib-olla väga lamedalt. Ma saan alati ütelda õpilasele, et ole hea ja jaga ise need töölehed laiali või väga tore, et sul on küsimus, aga võta vihik näppu ja tule ise mu juurde, sest.. noh, ma ütlen nii jne. Igatahes suureks üllatuseks ei minestanudki, kuigi kui ma ei leidnud kiiresti ühtegi põhjust, miks ma peaksin ütlema kellelegi 8. klassist, et tule nüüd ja pane mu arvutile kõlarijuhe taha, olin ma sunnitud seda siiski ise tegema. Aga püsti jäin.

(Kukkumisega tuli meelde veel see, et talvel oli kooli ees olev plats lihtsalt liuväli. Kuna ma tulen hommikul kooli koos päris mitme õpilasega, siis ma üritasin alati pea püsti ja väärikal sammul seal kõndida, mitte aerutada käed laiali puutüvest puutüveni, kuid samal ajal saadan tugevaid palveid igas suunas, et püsti jääks.) 

Tegelikult pole seni kumbki mu äärmiselt loogilisest hirmust veel juhtunud. Mingil põhjusel on aga nii, et juhtunud hoopis sellised asjad, mida ei osanudki karta ja mis tegelikult on umbes kolm ja pool korda jubedamad. Näiteks täna oleks ma ainult soovinud, et mu sukkpüksid oleksid kümnest kohast katki läinud. Selle asemel läksid mul katki hoopis püksid ja seda sellisest kohast, kus nad ei tohiks ega peaks mitte kunagi katki minema.

Oleksin ma näiteks käsitööõpetaja hoopis, siis ma oleksin kiiresti väga spetsiaalse pistega (mille nime ma ei tea, sest ma olen eesti keele õpetaja) oma püksid jälle kokku õmmelnud ja polekski nagu midagi juhtunud. Siis vahepeal ma mõtlesin, et lähen ja küsin ikka niiti ja nõela, aga ma ikka ei julgenud. Oleks võinud muidugi öelda, et hoopis pintsak rebenes või midagi. Selle asemel mõtlesin, et pole hullu ju üks päev mööda koolimaja, selg vastu seina, ringi kõndida (ja jätkuvalt muidugi seda väga väärikalt tehes), et keegi ometigi ei näeks. Ja tunnis sain jälle kasutada „oi kui tore, et sul valmis on, saadki vihikud/töölehed laiali jagada” võtet ning polnudki vaja püsti tõusta. Eriti.

Ainuke asi, mille katkiminemine mind rivist välja ei viiks, on vist kingad, kuna neid on mul vist viis paari koolis. Miks näiteks konts ära ei murdu vms? Siis ma ainult nutaks taga oma ilusaid kingi, kuid paneks uued jalga ja saaksin kõndida koolis ja klassi ees nagu normaalne inimene.

Aa, ilmselgelt oli sellest vähe ka, sest enne püksiseiklust (või vähemalt enne, kui ma avastasin selle) oleksin ma äärepealt nii mööda koridore patseerima läinud, et pluusil oli nööp eest lahti. Selle ma avastasin isegi enne, kui ma klassist välja läksin. See oleks ikka täismäng olnud: eespool on pluusinööp lahti, tagapool püksid katki. Siis poleks aidanud isegi mööda seinaääri kõndimine.

Tähelepanu kõikidele minu kooli õpetajatele, kes seda lugema peaksid. Ilmselgelt on tegemist naljaga ja ma pole selline, kes lõhkiste pükstega ringi käib.

Teistele soovitan aga olla klassi ees valmis kõigeks, ka selleks, milleks kunagi valmis ei ole. Ise võtan homme kaasa lisapaari pükse ja kõike muud, mis mingil moel võib katki minna, ning panen need kappi kahe nukralt ootava alkoholivaba õlle kõrvale. Õlled ootavad siis õpilasi, mitte mind.

kuidas vihastada välja 7. klassi poissi

Alati on kasulik oma klassiga enam-vähem normaalselt läbi saada, kuid eks olen mina ka astunud ämbrisse. Õnneks lapsed on lühikese vihaga. Järgnevalt üks näide, kuidas käituda ei tasu, kui eesmärgiks pole 7. klassi poissi välja vihastada.

Üldiselt on ikkagi kombeks käia iga kevad klassiekskursioonil. Planeerisin minagi juba mõnda aega tagasi usinalt, et kuhu siis minna võiks. Üsna alguses hakkasin mõtlema ka, keda siis kaasa võtta, kes minuga hulle seitsmendikke kantseldaks, sest mind väga ei rõõmustaks idee seda üksinda teha. Sain kenasti nõusse inimese, kes teiseks täiskasvanuks ja minu vaimseks toeks tuleb, millest teatasin lõpuks oma klassile ka.

Sest ega see pole ükskõik, kes kaasa nende arust TOHIB tulla. Mulle avaldati ikka konkreetne nimekiri, kelle nad välja kannataksid ja kelle korral nemad näiteks üldse ei tuleks. Nende kahjuks ma väga ei arvestanud sellega, vaid proovisin enda elu ikka lihtsamaks teha. Kui ma pean müttama võõras kohas kaks päeva 16 õpilasega, siis ma eelistaksin, et teine täiskasvanu oleks ikka veidi minu masti inimene, mitte aga näiteks mõni selline lapsevanem, kes arvab, et on täiesti okei, kui poisid üksteist vaeseomaks peksavad ja koolis alkoholivaba õlut joovad. 

Suur uudis oli igatahes teatatud, mõni ohkas kergendatult, et pole kõige hullem valik ja ta on nõus isegi ekskursioonile tulema (hurrraa!), kui see jõudis siis ühe poisini, kes mitte väga märkimisväärselt rahul ei olnud. Ja mida ta siis tegi, kui ta teada sai...

Õpilane (astub marssides vahetunni ajal minu klassi): Kas see on tõsi, et *** tuleb meie ekskursioonile kaasa?

Mina: Jah, sa oled õigesti aru saanud.

Õpilane (silmnähtavalt ärritudes ja häält tõstes): Mismõttes, sa ei tohi seda teha, siis ma ei saagi alkoholi juua!!!

Mina: Ära muretse, isegi kui ma üksinda oleks, ei saaks sa alkoholi juua.

Õpilane (praktiliselt karjudes): ÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕÕ RFRHFS4HFREUDJK (vist mingi roppus ka tema maailmavalu leevendamiseks)!! (ja marssis minema).

Mõtlesin, et no hea küll, lähen ja vaatan, mis ta siis edasi korraldab ja ta marssis selle teise õpetaja ruumi ning küsis kontrollimise mõttes üle, kas see saab olla ikka tõene info. Kahjuks oli... 

Siinkohal üleskutse kõikidele õpetajatele: mõtelge ikka hoolega läbi, kelle te reisile kaasa kutsute ning sealjuures arvestage oma õpilaste soovide ja vajadustega ka. Kui ikka 13-aastane soovib juua, siis on klassijuhataja kohus talle seda võimaldada, sest milleks ometi need ekskursioonid on.