Olin mina siis püha viha täis, kuna teisipäeval 7. klass nii meeldivalt end ülal pidas. Kolmapäeval on mul lausa kaks tundi nendega ja kuigi ma suutsin end õhtul maha rahustada, tärkas minus hommikul jälle see viha, et mismõttttttttes nad sellised on, kui mina olen nii normaalne. Igatahes õnnestus mul end jälle vihaseks mõelda.
Mul olid isegi koostatud suured vihatunnikontrollid, mis ma kohe iga väiksema jutustamise peale Mowglitele ette viskan. Kirjanduses ei saa üldse tunnikontrolle teha eriti, kuna tunnid on üldiselt tekstikesksed ja pole suurt midagi, mida küsida. Seetõttu mõtlesin veidi ja leidsin, et neile meeldiks kindlasti luuletus pähe õppida. Ka tunnid valmistasin ette nii, et ma ei peaks midagi seletama, sest kui nad mind kuulata ei taha, siis tehku iseseisvat tööd. Olles siis hambuni relvastatud, lehvitasin veel tunnikontrollidega nende ees ja teatasin oma kõige kurjema näoga, et lobisejad saavad teha kohe tunnikontrolli ning oma imelisi teadmisi mulle näidata. Koos vaatasime ka luuletust, mida peaks pähe õppima ja mis kellelegi mingil põhjusel ei meeldinud (ilmselt ei oska hinnata Artur Alliksaare luulet).
Ja kujutate ette, 7. klass on nii vaikselt, et eesti keele tunni ajal ma ei pidanud mitte kordagi mitte kellelegi meelde tuletama, et meil on tund ja tunnis me järgime kõik teatud reegleid. Täiesti uskumatu! Ma ei saanudki kellelegi tunnikontrolle anda ja ma nägin nii palju vaeva veel nendega. Ilmselgelt nad üritavad mu valvsust uinutada, et nad saaksid näidata jälle oma tõelist palet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar