Teisipäev, 28. aprill 2015

tänane päev

8. klass oli hommikul lausa enneolematult kukkununnu, tegid teised nohisedes oma harjutusi. 6. klassiga mul polegi üldiselt probleeme, nad saavad ikka aru, kuidas tunnis käituda võiks, aga 7. klass oli täna nagu loodusõnnetus. Mul oli reaalselt tunne, nagu ma õpetaksin erivajadustega lapsi, kari Mowgleid, kellele ma pean esmalt näitama, kuidas inimeste seas elada...

Nii hullu tundi pole mul nendega sel õppeaastal veel olnudki vist. Eks nad eelmisel aastal ikka üritasid näidata, millised nad tegelikult olla tahaksid, ja panna mu kannatust ning närve proovile. Samuti on mitu tundi kulunud käitumisteemade nii- ja naapidi lahkamisele, mistõttu on tunnid ka n-ö ära jäänud (eelmisel aastal seisin näiteks 8. klassiga 45 minutit püsti, kuna üks õpilane arvas, et tema ümberistumise otsus on vaidlustatav).

Igatahes õppimisime täna 7. klassis äärmiselt rasket teemat, milleks oli käänamine ja mida isegi mina oma pika karjääri jooksul olen nendega juba eelnevalt läbi teinud. Ilmselgelt ei pea mainimagi, et umbes pool klassi oli konstantselt hämmingus ja mina harrastasin pinkide vahel sörkjooksu. Lisaks on mõnel 7. klassi õpilasel komme, et kui ma esimese nelja ja poole sekundi jooksul tema laua kõrval ei seisa ja küsimusele ei vasta, on tal täielik õigus kisama pista, lobiseda, sodida, telefoni näppida, tooliga kõikuda, sest ise ma ei tulnud teda ju aitama. Tegelikult olen ma aga mõne teise õpilase juures juba ja tõesti ei jookse kohe, kui keegi käe tõstab, sest kahjuks on see natuke võimatu.

Lõpuks olin ma igatepidi tahvli ees võimelnud, näiteid toonud ja neid tahvlile kirja pannud, kuid osa õpilastest ikka veel ei suvatsenud midagi teha. Küll aga jagasid nad lahkel meelel minuga erinevaid vabandusi. Näiteks oli vihikuga õnnetus juhtunud. Nimelt keegi (kindlasti mitte seesama õpilane) oli keegi vihikut kääridega lõiganud, millele järgnes arutelu, mida õpetaja teeks, kui ta õpikut ka lõikaks („Ma jaksan seda kahte eurot selle õpiku eest küll maksta!”). Seejärel lähevad pastakad katki. Täitsa ise pudenevad tükkideks ja tükid lendavad omakorda klassis ringi. Tõesti on raske ju nii samal ajal õppida, kui kõik halvad asjad juhtuvad!

Ma tahaksin sellised kohe klassist minema saata. Muidugi ma ei tohi, sest mina vastutan jne, kuid ma ei saa õpilast sundida õppima, ma ei saa talle vägisi neid teadmisi pähe panna. Kui õpilane ei ole huvitatud õppimisest, isegi halb hinne ei motiveeri, sest tal on ükskõik, kas ta saab veerandi kahe, ükskõik, kas ta jääb suvetööle või klassi kordama, isegi see ei huvita teda, kui kogu klass saab lisatööd, sest tal on vaja limonaadi aknast alla kallata.

Kuidas ma panen sellise õpilase tööle? Ja mitte niimoodi tööle, nagu nad vahel tundides minu meeleheaks teesklevad õppimist, vaid päriselt, nii et nad saavad teemast aru ja neid natuke huvitab ka, mis kahe aasta pärast, kui nad on jõudnud 9. klassi lõppu, edasi saab.

Ja siis ma loen jälle, kuidas keegi tark seletab, et kui õpilane saab kahe, siis õpetaja vaadaku peeglisse. No ma võin iga vaba sekundi oma peegelpilti jõllitada, kuid ma ei usu, et see mulle lahendusi pakub.




Aga vähemalt ütles üks kolleeg, et ma näen välja nagu 15-aastane ja mul on 7. klassile homseks vihatunnikontrollid juba koostatud, seega on kõik korras vast.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar