Teisipäev, 7. aprill 2015

mis on kõige hullem asi, mis klassi ees võib juhtuda?

Sellest ajast saadik, kui ma ei tundnud enam klassi ees iga sekund surmahirmu ja õpetamine ei nõua minult enam pidevat mõtlemist, et kuidas ma nüüd olen ja mida ütlen, on minus võimust võtnud kaks väga konkreetset hirmu: sukkpükste katkiminemine ja minestamine.

Esimese hirmu tarbeks tõin varakult sahtlisse teise sukapaari, et kui peaks juhtuma, et ma seal klassis võimeldes ei pane ise ka tähele, et olen sukad ära lõhkunud, on mul võimalik need kohe uute vastu vahetada, nagu midagi poleks juhtunud. Ja ausalt öeldes on see täiesti loogiline hirm ja varupaar sukkpükse on nii mõnegi õpetaja sahtlis peidus (vähemalt hea teada, et kui mu tagavarapaar peaks ka otsa imekombel saama, siis äkki keegi aitab hädast välja).

Mu teiseks hirmuks on see, et ma niisama minestan klassi ees. Ma ei tea, kui ratsionaalse hirmuga tegu on ja miks ma peaksin järsku minestama kukkuma, kuid mingil põhjusel on mul hirm, et see võib juhtuda. Ükskord, kui ma ennast väga hästi ei tulnud, siis mu ajusoppidest tuli see kartus jälle esile ja siis ma istusin suurema osa tundidest enda laua taga ning kasutasin igasuguseid lamedaid vabandusi, et ometi püsti ei peaks tõusma.

Õnneks õpetajana ei kõlagi need võib-olla väga lamedalt. Ma saan alati ütelda õpilasele, et ole hea ja jaga ise need töölehed laiali või väga tore, et sul on küsimus, aga võta vihik näppu ja tule ise mu juurde, sest.. noh, ma ütlen nii jne. Igatahes suureks üllatuseks ei minestanudki, kuigi kui ma ei leidnud kiiresti ühtegi põhjust, miks ma peaksin ütlema kellelegi 8. klassist, et tule nüüd ja pane mu arvutile kõlarijuhe taha, olin ma sunnitud seda siiski ise tegema. Aga püsti jäin.

(Kukkumisega tuli meelde veel see, et talvel oli kooli ees olev plats lihtsalt liuväli. Kuna ma tulen hommikul kooli koos päris mitme õpilasega, siis ma üritasin alati pea püsti ja väärikal sammul seal kõndida, mitte aerutada käed laiali puutüvest puutüveni, kuid samal ajal saadan tugevaid palveid igas suunas, et püsti jääks.) 
















Tegelikult pole seni kumbki mu äärmiselt loogilisest hirmust veel juhtunud. Mingil põhjusel on aga nii, et juhtunud hoopis sellised asjad, mida ei osanudki karta ja mis tegelikult on umbes kolm ja pool korda jubedamad. Näiteks täna oleks ma ainult soovinud, et mu sukkpüksid oleksid kümnest kohast katki läinud. Selle asemel läksid mul katki hoopis püksid ja seda sellisest kohast, kus nad ei tohiks ega peaks mitte kunagi katki minema.

Oleksin ma näiteks käsitööõpetaja hoopis, siis ma oleksin kiiresti väga spetsiaalse pistega (mille nime ma ei tea, sest ma olen eesti keele õpetaja) oma püksid jälle kokku õmmelnud ja polekski nagu midagi juhtunud. Siis vahepeal ma mõtlesin, et lähen ja küsin ikka niiti ja nõela, aga ma ikka ei julgenud. Oleks võinud muidugi öelda, et hoopis pintsak rebenes või midagi. Selle asemel mõtlesin, et pole hullu ju üks päev mööda koolimaja, selg vastu seina, ringi kõndida (ja jätkuvalt muidugi seda väga väärikalt tehes), et keegi ometigi ei näeks. Ja tunnis sain jälle kasutada „oi kui tore, et sul valmis on, saadki vihikud/töölehed laiali jagada” võtet ning polnudki vaja püsti tõusta. Eriti.

Ainuke asi, mille katkiminemine mind rivist välja ei viiks, on vist kingad, kuna neid on mul vist viis paari koolis. Miks näiteks konts ära ei murdu vms? Siis ma ainult nutaks taga oma ilusaid kingi, kuid paneks uued jalga ja saaksin kõndida koolis ja klassi ees nagu normaalne inimene.

Aa, ilmselgelt oli sellest vähe ka, sest enne püksiseiklust (või vähemalt enne, kui ma avastasin selle) oleksin ma äärepealt nii mööda koridore patseerima läinud, et pluusil oli nööp eest lahti. Selle ma avastasin isegi enne, kui ma klassist välja läksin. See oleks ikka täismäng olnud: eespool on pluusinööp lahti, tagapool püksid katki. Siis poleks aidanud isegi mööda seinaääri kõndimine.


Tähelepanu kõikidele minu kooli õpetajatele, kes seda lugema peaksid. Ilmselgelt on tegemist naljaga ja ma pole selline, kes lõhkiste pükstega ringi käib.

Teistele soovitan aga olla klassi ees valmis kõigeks, ka selleks, milleks kunagi valmis ei ole. Ise võtan homme kaasa lisapaari pükse ja kõike muud, mis mingil moel võib katki minna, ning panen need kappi kahe nukralt ootava alkoholivaba õlle kõrvale. Õlled ootavad siis õpilasi, mitte mind.




1 kommentaar:

  1. Ühel meie kooli keemiaõpetajal, ma ei mäleta kas Almal või Mallel, läks kunagi ennemuistsel aal hapet sukkpükste peale, need olid üsna kiirest ära sulanud. Vaat see on tase, mingid tavalised augud pole selle kõrval midagi.
    Igatahes väga lõbus lugemine oli, vahepeal tüdinesin juba järjejutu uute osade ootamisest ära

    VastaKustuta