Neljapäev, 31. märts 2016

olen elus!

Jaa, ma olen ikka elus! Veel. Aga olen jõudnud sellisesse zombieelsesse faasi, kus liigun kõik nädalad samas rütmis ainult harjumuste jõul. Nädalad lähevad mööda, ilma et ma midagi arugi saaks. Ühel hetkel avastasin ainult, et olen suutnud kolm veerandit juba vastu pidada ning paari kuu pärast ongi jälle üheks aastaks kõik. Millal see juhtus?

Tegelikult aga tahaks teada, mitu tundi nädalas anda on normaalne. Mul on praegu 25 ja ma ei tunne küll end ühestki otsast normaalselt. Õnneks pole mul lapsi ega üldse mingisugust elu, seega saan rahuliku südamega kõik unevabad hetked kooliga seoses toimetada, aga see vist ei peaks päris nii käima. Võib ju eeldada, et ühel heal päeval tahaks millegi muuga ka tegelda või jäävadki hobideks 5. klassi kohustusliku kirjanduse lugemine ja kirjandite parandamine.

Veel üks asi, mida jubedalt tahaks teada, on see, miks kirjandusõpetajad nii targad peavad olema. Väike näide kolmapäevastest tundidest ja seega ka teisipäevaõhtu meelelahutusest. Kui ülejäänud inimesed teevad... (issand, mida üldse tehakse õhtuti?) mingeid asju igatahes, siis mina otsisin internetiavarustest tarkuseteri ja kirusin, miks ma ei tea midagi. Uurisin väga põhjalikult Kon-Tiki ekspeditsiooni kohta. Thor Heyerdahl ja balsapuust parv ja 8000 kilomeetrit üle ookeani ja 101 päeva ja kõik jutud. Leidsin isegi ühe Imelise Ajaloo numbri, kus sellest juttu tehti, ja olin igati rahulolev, et ajakiri end ära tasus. Õnneks jätsin selle koju laua peale. Vähemalt tund aega uurimist ja olingi sealmaal, et võisin tunni ettevalmistamisega alustada, sest kogu eelnev oli ainult selleks, et ma päris lollakas klassi ees ei tunduks.  

Kui olin sel alal ekspert (loe: suuteline 7. klassi õpilasi ära petma, et ma asjast midagi jagan), asusin järgmise teema kallale: Aspergeri sündroom. Tundsin siin end vähemalt natuke asjalikumana, sest üht-teist on ikka kõrva jäänud. Jälle palusin kõikvõimsalt internetilt abi, et klassi ees enam-vähem kompetentne välja näha. Ja siis oli kell üldse nii palju, et ma tunnini ei jõudnudki ning tegin selle kiiresti alles koolis ära.

Etteruttavalt võin öelda, et järgmisel nädalal ootab 8. klassis mind Stephen Hawking. Ma juba mõtlen, kuidas ma selle kohta midagi ei tea.