Neljapäev, 31. märts 2016

olen elus!

Jaa, ma olen ikka elus! Veel. Aga olen jõudnud sellisesse zombieelsesse faasi, kus liigun kõik nädalad samas rütmis ainult harjumuste jõul. Nädalad lähevad mööda, ilma et ma midagi arugi saaks. Ühel hetkel avastasin ainult, et olen suutnud kolm veerandit juba vastu pidada ning paari kuu pärast ongi jälle üheks aastaks kõik. Millal see juhtus?

Tegelikult aga tahaks teada, mitu tundi nädalas anda on normaalne. Mul on praegu 25 ja ma ei tunne küll end ühestki otsast normaalselt. Õnneks pole mul lapsi ega üldse mingisugust elu, seega saan rahuliku südamega kõik unevabad hetked kooliga seoses toimetada, aga see vist ei peaks päris nii käima. Võib ju eeldada, et ühel heal päeval tahaks millegi muuga ka tegelda või jäävadki hobideks 5. klassi kohustusliku kirjanduse lugemine ja kirjandite parandamine.

Veel üks asi, mida jubedalt tahaks teada, on see, miks kirjandusõpetajad nii targad peavad olema. Väike näide kolmapäevastest tundidest ja seega ka teisipäevaõhtu meelelahutusest. Kui ülejäänud inimesed teevad... (issand, mida üldse tehakse õhtuti?) mingeid asju igatahes, siis mina otsisin internetiavarustest tarkuseteri ja kirusin, miks ma ei tea midagi. Uurisin väga põhjalikult Kon-Tiki ekspeditsiooni kohta. Thor Heyerdahl ja balsapuust parv ja 8000 kilomeetrit üle ookeani ja 101 päeva ja kõik jutud. Leidsin isegi ühe Imelise Ajaloo numbri, kus sellest juttu tehti, ja olin igati rahulolev, et ajakiri end ära tasus. Õnneks jätsin selle koju laua peale. Vähemalt tund aega uurimist ja olingi sealmaal, et võisin tunni ettevalmistamisega alustada, sest kogu eelnev oli ainult selleks, et ma päris lollakas klassi ees ei tunduks.  

Kui olin sel alal ekspert (loe: suuteline 7. klassi õpilasi ära petma, et ma asjast midagi jagan), asusin järgmise teema kallale: Aspergeri sündroom. Tundsin siin end vähemalt natuke asjalikumana, sest üht-teist on ikka kõrva jäänud. Jälle palusin kõikvõimsalt internetilt abi, et klassi ees enam-vähem kompetentne välja näha. Ja siis oli kell üldse nii palju, et ma tunnini ei jõudnudki ning tegin selle kiiresti alles koolis ära.

Etteruttavalt võin öelda, et järgmisel nädalal ootab 8. klassis mind Stephen Hawking. Ma juba mõtlen, kuidas ma selle kohta midagi ei tea.




14 kommentaari:

  1. Aga äkki on Sul järgmisel aastal on samade teemadega juba lihtsam??

    See on mu ainus lootus, kui ma töökavasid ette valmistan iga paari aasta tagant uusi õppeaineid saades/õppekavamuudatusi vaadates... Seni jõuab kõik varem omandatu juba vaikselt tuhmuma hakata :P
    Ja mul on 11 tundi nädalas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õnneks jah aastatega läheb lihtsamaks ja seni on natuke läinud ka. Selle aasta lõpuks oleks kõiki põhikooli omasid ka vähemalt ühe korra õpetanud. Lihtsalt mul on esimest aastat täiskoormus, enne oli 14 tundi nädalas, mis tundus ka ikka jube raske juba.

      Kustuta
  2. 11 tundi? Poole kohaga ikka?
    Mul on 26 tundi (üks lõpuklass ka sees) + klassijuhataja (7.klass)+ kahel päeval konsultatsioonid (kl14-16). Lisaks üle nädala 1,5h kestvad koosolekud.
    Kogu pühapäev läheb tööde parandamise ja tundide planeerimise peale. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga kas ei võiks olla, et pühapäev on püha päev ehk päev iseenda jaoks? Mul on muidugi praegu täpselt samamoodi, kuid ma kogu aeg mõtlen, et kui ma veidi kogenum ja veidi parem ajaplaneerija oleksin, siis nii ei oleks. Ehk on see tükike algaja naiivsust, mida kool pole veel täielikult välja juurinud. :D

      Kustuta
  3. Natuke alla poole kohaga jah. Aga ma imetlen TÕSISELT kõiki täiskoha-inimesi, sest neil on jah see nädalavahetuse aeg, kuhu langeb REST - rest of the work, rest of the homework jne :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täiskohaga annab õpetada küll. Peab loobuma ainult hobidest, nädalavahetustel poole päevani magamisest. Samuti ei saa korralikult telekat vaadata või süüa teha, sest samal ajal peab ühe käe ja silmaga töid parandama. :D

      Võib-olla on see ainult minu viga ka. Olen nimelt väga halb ajaplaneerija.

      Kustuta
  4. Stephen Hawkingu kohta on üks päris tore film. Äkki õnnestub sul seda vaadata: on hariv, aga samal ajal ka meelelahutus. Mina ei teadnud temast ka eriti midagi, aga peale üht Tallinn-Tartu bussisõitu, kus film oli bussi filmivalikus olemas, olen tükk maad targem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga tore, äkki õnnestub endalgi seda vaadata. Kuid lihtsalt natuke raske on, kui üheks 45-minutiliseks tunniks peab nii palju eeltööd tegema, mis ajalises mõttes ületab ainetunni mitmekordselt.

      Aitäh siiski soovituse eest!

      Kustuta
  5. Vabandustm filmi nimi ka: The theory of everything (2014)

    VastaKustuta
  6. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  7. Mina olen neljandat aastat täiskohaga õpetaja. Sel aastal olengi hakanud lihtsalt vabalt võtma. Tööd teen ära koolimajas, mõnikord olengi tööl ka 8-17/18, kodus kui,siis minimaalselt. Olen jõudnud sellesse punkti, kus nädala sees kodus tööd teha ei jaksa ning nädalavahetustel ei taha :). Mingi elu peab ikka olema, sest eelmised aastad olin kogu aeg mingi maksimaalse kurnatuse levelil ja enda isiklik elu kannatas. Lapsi õnneks kahjuks veel pole, meest ka enam/veel mitte.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ainult mõtlen sellele, et peaks ka nii tegema, kuid ei ole veel kaugemale jõudnud. Kahjuks ühes koolis pole mul enda klassi, seega annan tunnid ära ja lähen kohe koju. Õpetajate toas ei saa ka hästi tööd teha.

      Kustuta
  8. Neljandat aastat? Ja ikka nii palju tööd??
    Praegu on nii tore aeg "õpetajate palk tõuseks kohe, kui õpetajaid oleks 1500 võrra vähem". Mis te sellest arvate? Kui õpetajaid olekski vähem, siis meie palk on tõesti suurem .. aga töökoormus?? Kui juba praegu on hullumaja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vahel mõtlen, et äkki on viga lihtsalt minus. Halb ajaplaneerija olen ma ka, eks see teeb veel oma töö.

      Töötan ise koolis, kus 12. klassis on kolm õpilast, kellest tihti isegi kaks puuduvad. Õpetaja valmistab ju tunni ikka samamoodi ette, mille andmiseks kulub samuti 45 minutit. See ei loe, et kooli jõudes avastab, et üks õpilane on kohal. Kontrolltööde parandamine käib siiski ruttu.

      Loogiliselt võttes annaks see tõesti palgatõusu (kui keegi ei leiaks, et vähem õpetajaid on hea võimalus palgaks minevat rahasummat vähendada). Mina näen põhjust koondamiseks, kui hakatakse tegelema just selliste koolidega, kus klassides ongi ainult paar õpilast. Samas ei ole minu jaoks normaalne ka 35 õpilast klassis.

      Kustuta