pühapäev, 1. mai 2016

igapäevased väikesed lahingud

Põhjus, miks ma viimasel ajal väga aktiivselt siia midagi kirjutanud pole, on selles, et olen hakanud kahtlema enda õpetajaks sobivuses. Kui mu põhitöö seisneks päriselt enda ainete õpetamises, oleks ehk asjad veel korras, aga tegelikult pean ma päevast päeva lastega lihtsalt kaklema. 

Võtame näiteks 9. klassi. Eesti keele lõpueksam on täpselt kuu aja pärast. Olen aasta aega kirjutanud nendega kirjandeid ja hiljuti võtsin teemaks uuesti kirjandi ülesehituse, kuna päris paljudel oli see nõrk. Käisin ka koolitusel ja puha, et end võimalikult kurssi lõpueksamiga viia ja kasutasingi tunnis sealt saadud materjale. Ülesandeks oli kirjutada etteantud teemal sissejuhatus ja üks lõik, lisaks püstitada probleem ja üldse kirjand tervikuna välja mõelda, kuid mitte päris kõike kirjutada. 

Ja siis hakkaski peale....

"Teema on nii nõme!"
- Tegelikult võtsin lihtsalt eelmise aasta teema. Mitte keegi ei garanteeri, et teema on sobiv. See ei saagi olla kõigile ühtemoodi, ikka on neid, kelle arust on maailma kõige nõmedam teema. Kui lõpueksamit tehes on ka imelik teema, siis ei kirjutagi kirjandit?

"Ma ei saa aru, mille jaoks meil seda üldse vaja on!"
- Ei olegi vaja, kirjand annab ainult 40 punkti ja ilma selleta võib ka "3" kätte saada!

Ülesanne jäi kodus lõpetada. Järgmises tunnis:

"Oih, ma ei teadnud, et ma pean selle lõpetama." 
"Ma ei saanud aru!"
"Ma puudusin!"
"Mul jäi vihik koju!"
"Ma sain just aru, et kindlasti ei pea lõpetama."
"Millest jutt käib?"
"Millal me eksamiks kordama hakkame?"

Nii ma olengi sunnitud kogu aeg kaklema. Vahel on tunne, et olen ainuke inimene, kes eksamisse tõsiselt suhtub või üritab midagi ära teha, et see korralikult tehtud saaks. Samas on üheksandikel suur paanika, mida nad valjuhäälselt ka kurtmas käivad. Eesti keele õpetaja on esimest korda 9. klassis, järelikult ei tea ta eksamist midagi, mistõttu mõjutab see võib-olla hinnet. Kindlasti ei mõjuta hinnet aga nende enda laiskus ja ükskõikne suhtumine. 

Kui ma sellega veel enam-vähem hakkama saan, siis klassijuhatajaks ma küll loodud ei ole. Põhjused, miks ma olen halb klassijuhataja: ma ei luba tunni ega vahetunni ajal aknast prügi välja loopida, ma ei luba välisjalanõudega tooli ja laua peal trampida, ma ei luba lõpetada lauseid suguelundite nimetamisega, ma ei ole nõus arutlema õppimise ajal enda eraelu üle, ma nõuan, et sügisel saadud õpikul oleks kevadeks juba kaaned ümber, ma sunnin minema teiste ainete konsultatsioonidesse ja tuletan kogu aeg meelde, palju neil on kahtesid, ma ei luba koolis juua alkoholivabasid õllesid ja võtan pudelid endale, ei luba klassikaaslast kutsuda pedeks või litsiks jne jne jne. 



Kuna mina olengi just nii nõid ja osa minu klassi õpilastest ei nõustu üldse sellise ebaõiglusega, kaklen nendega kogu aeg. Mul on veel selline eriline omadus, et ma ei suuda neid teemasid jätta tööle. Ei ole nii, et kui jõuan koju, ei mõtle nende peale. Mismõttes? Ma mõtlen nende peale õhtul, vahel ka öösel, kui korraks üles ärkan, nädalavahetustel. Sellepärast ma ei saagi klassijuhataja olla. Kui töö mõjutab kogu aeg isiklikku elu, siis see pole normaalne. 

Tahaks lihtsalt ühte nädalat, kus saaks lihtsalt eesti keelt ja kirjandust õpetada. Ilma igapäevaste lahinguteta....

7 kommentaari:

  1. Täpselt nagu minu elust maha kirjutatud. :) Täpselt samadel põhjustel piirdusin oma tavakooli õpetaja karjääris vaid ühe aastaga. Kunstikoolis (olin kunstiõpetaja) või kõrgkoolis on hoopis teine maailm. Proovi kõrgkooli õppejõuks saada. Rahvaülikool on ka OK, sest sealne rahvas tahab õppida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei saa tegelikult öelda, et mulle ei meeldi õpetada. Küll aga eelistaksin teha seda ideaalmaailmas (enda jaoks küll normaalses ainult), kus minu töö ongi õpetada. Praegu olen aga sada asja enne õpetajat. Kurb tegelikult, et selliste põhjuste pärast tullakse koolist ära.

      Kõrgkool oleks ka muidugi variant, kuid kohas, kus elan, pole selleks väga väljavaateid.

      Kustuta
  2. Natuke võib olla ka nii, et kui sa ise end ebakindlalt tunned siis lapsed tunnetavad seda käituvadki sihilikult provotseerivalt. Kui vahe on maakoolil ja linnakoolil siis vali vastavalt sellele.
    Ja lisaks võib juhtuda, et need üheksandikud on lihtsalt "halb aastakäik". Eri aastakäikude lapsed võivad ka kardinaalselt erinevalt käituda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võib-olla tõesti, sest vahel mõtlen ise samamoodi, et esimene aasta ja huvitav, kuidas läheb eksamiga.

      Aga aastakäikude erinevustega olen küll juba kokku puutunud. Tegelikult oli see minu jaoks päris suur üllatus, sest mõtlesin, et ühed lapsed kõik. :D

      Kustuta
  3. Nagu ise oleks praegu oma õpetaja-aastatesse tagasi astunud. :) Selg sirgu! Pea püsti! Ja kui kirjandi kirjutamisest nad rääkida ei taha, siis proovi nendega teha üks eneseanalüüsi tund. Et nad mõistaksid iseenda rolli lõpueksami tegemisel; seda kui palju nad on seni ajaliselt ja vaimselt ja emotsionaalselt panustanud jne. Tihti noor miks-ma-pean-mul-ei-lähe-kunagi-vaja-teismeline ei adu enda panuse(tuse) kaalu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen seda analüüsimist igatpidi proovinud. Ilmselgelt ise kirjutanud, kuid see ei huvita eriti kedagi. Olen lasknud neil ka üksteise töid hinnata, kuid see ei meeldi ka, sest "aga ma ju ei oska". Olen kogunud aasta jooksul kirjutatud kirjandid kokku ja plaanin neile varsti anda kõik ette, et saaksid vaadata, kuidas on arenenud jne, kuid arvan, et see ka juba osadel kindlasti ebaõnnestub. Ma pole mõnda õpilast saanud isegi niikaugele, et ta loeks mustandi mõned korrad üle ja parandaks vead.

      Kustuta
    2. Eri aastakäigud on täiega erinevad, seda sain juba oma ainsa kooliaasta jooksul ise kogeda. Mõni klass on ekstreemne. Aga ma pole kunagi unistanud õpetajaametist, pigem oli see lisaeriala kunsti kõrval. Nüüd on selleks lisa-alaks hoopis kondiiter, millega olen palju rohkem rahul. :)

      Kustuta