Esmaspäev, 13. aprill 2020

ma ei mõista lapsevanemaid

Jah, ongi nii, et ma ei ole enda eelmise nädala halaperioodist veel välja saanud. Vahepeal on nagu kõik korras, aga siis tuleb meelde, et ma olen ju õpetaja. Okei, asi pole päris nii hull (vist). Samas kui klassijuhatajaga ühendust võtsin, et uurida, kas tema oskab mulle midagi täpsemalt öelda, sain jälle noomida, et ma õpilasi ei mõista ja miks ma ometi aru ei saa, et eriolukord on. 

Seega on lapsevanemad ühendust võtnud nii õppealajuhataja kui ka enda lapse klassijuhatajaga, sest nad ei saa eesti keele õpetaja antud ülesannetest aru. Kas kellegi aju veel plahvatab seda lauset lugedes? Kus on loogika? 

Oled lapsevanem. Näed, et lapsel on e-koolis "mittearvestatud". Kui selle kohta küsid, hakkab laps rääkima, kuidas õpetaja nõuab hästi palju, pani TERVELE KLASSILE "mittearvestatud", isegi siis kui tööd olid esitatud, aga tegelikult laps ei saa arugi, mida tegema peab. Ehk isegi venitab pisara silmanurka. Seepeale sina

a) võtad ühendust klassijuhatajaga, et sõimata ja nõuda enda õigusi,
b) võtad ühendust õppealajuhatajaga, et sõimata ja nõuda enda õigusi,
c) võtad ühendust aineõpetajaga, loodetavasti mitte väga palju sõimamiseks, vaid rohkem uurimiseks, mis toimub. 

Siin oleneb muidugi, palju aega on, kas jõuab helistada nii õppealajuhatajale kui ka klassijuhatajale või ainult ühele neist. Jumala eest ei tohi ühendust võtta aineõpetajaga! 

Kogu see olukord suutis mind vahepeal isegi uskuma panna, et ma olengi südametu nõid, umbes selline, kes enamikul silme ette tuleb, kui õpetaja peale mõtleb. Vaatasin ikka korralikult üle enda nõudmised, konsulteerisin teiste õpetajatega. No ei saa aru, et maht oleks liiga suur. Eesti keeles on tavaliselt tunnitööks kaks ülesannet, mis tuleb ära teha päeva jooksul, kuid arvestan ka hiljem esitatuid, sest olen enda parandamisgraafikuga nagunii maas. Arvestan isegi neid töid, mille peale vaadates tundub, et kellegi 3-aastane sugulane on need ära teinud, sest just nii palju õigeid vastuseid on. Kirjanduses peavad nad lugema vabalt valitud raamatut nädala jooksul umbes poolteist tundi ja täitma selle kohta lugemispäevikut. Kirjandus on mul sellisel põhimõttel kõikidel klassidel, kuid teised pole veel ära surnud. Äkki vanemad on ära jaganud, millal ühendust võtta (ma ei mõtle muidugi endaga, ikka õppealajuhatajaga)? Seda olevat nii palju, et KÕIKIDEL ÕPILASTEL on kadunud igasugune motivatsioon ja jällegi keegi ei saa aru, mida tegema peab. 

Ma olen nii väsinud (see lause on kindlasti igas minu postituses), kuidas ma üritan enda arust igatpidi õpilastele vastu tulla, kuid päeva lõpuks olen ma vaenlane. Ma olen väsinud, et kui õpilasel on trimestri jooksul kõik arvestuslikud hinded mitterahuldavad ja ma panengi talle hindeks kokku "2", siis olen mina kuri ja ei oska õpetada. Isegi kui need hinded on saadud seetõttu, et ta pole aasta jooksul ühtegi raamatut avanud. Ikka ei oska mina õpetada. Mitte et ma teeksin enda tööd kiituse pärast, aga vahel tahaks, et keegi teine peale iseenda mõtleks, et oi kui tublit tööd sa teed. Ma ei ole kunagi varem nii hästi mõistnud õpetajaid, kes lihtsalt panevad kolme ära, et mitte jamadesse sattuda. 


Ma loodan, et suvevaheaeg annab mulle mingisugust mõtteselgust ja suuna, kuhu edasi.

Hilarious Short Film Shows Sad Reality Teachers Actually Have to ...

Teisipäev, 7. aprill 2020

viha välja elamas ehk harilik e-õppe päev

Praegune e-õppe olukord on juba kestnud täpselt nii kaua, et ma isegi ei oska praegu peast öelda. Järelikult juba mõnda aega. Loomulikult just see hetk, kui tunnen, et ma vist enam ei upugi kogu selles segaduses, tuleb keegi lahke inimene ja surub pea vee alla. Väike kohane hoiatus ka. Võib juhtuda, et antud postituses on imepisikene kogus emotsioone ja liialdamist. Aga hästi vähe!

Parandan mina rõõmsalt järjekordseid töölehti, oksemaik suus, sest see on nii tüütu ja ma pean lihtsalt lootma, et õpilased viitsivad korra pilgu peale visata, mida ma sinna muudkui juurde kirjutan. Olen seni parandanud põhimõtteliselt kõik ülesanded ükshaaval ära, mis ma õpilastele andnud olen, et neil oleks võimalik õppida ja saada tagasisidet tehtud tööde osas. Tean, et suur osa neist ei vaevu vaatamagi, mida ma olen tööle juurde kirjutanud, kuid kuna mõnda äkki huvitab, siis muudkui parandan ja parandan. 

Järsku saabub kiri õppealajuhatajalt. Seekord mitte mingisugune üldlisti saadetud suvaline info, millesse süvenen keskmiselt sama kaua kui õpilased minu tagasisidesse. Ei, seekord lausa eraldi mulle saadetud kiri, mis informeeris mind järgmistest asjadest:

1) õpilased kurdavad, et keegi ei saa aru, mida kirjanduses tegema peab,
2) minu tagasisidestamine ja e-koolis parandamine võtab väga palju aega,
3) ma pean õpilastelegi natukenegi vastu tulema, sest kõigil on väga raske (saan aru, et kõigil peale õpetajate),
4) vastavalt kooli õppekavale on õpilasel võimalik hinnet parandada (sest ühel õpilasel ma ei arvestanud nädal aega hiljem saadetud tööd),
5) ja minu lemmik: "anna õpilastele ka mingi kontakt, millal saab sinult abi küsida". Sest praegu, kui ma olen põhimõtteliselt hommikust hilisõhtuni valmis vastama praktiliselt kohe meilidele, Messengeris ja Google Classroomis, ei saa keegi minuga ühendust. Sest see, kui ma kirjutan pärast igat tundi tööde alla, et jumala eest küsige ometi kohe, kui mingi segadus on, tähendab hoopis seda, et ei tohi ega saa küsida! 


(Emotsionaalne sõit on kulgenud täna alates pärastlõunast teljel vihane-nutansilmadpeastkurb-vihane-tuim ja väsinud, seega ei jaksa isegi teemakohast pilti otsida.)


Olen väsinud sellest, et õpetaja on viimane kõnts, kelle peal võivad kõik ennast välja elada ja 5 minutit hiljem pean mina olema võimeline naeratama ning minema klassi ette (üks hea asi vähemalt praeguse olukorra juures, et ei peagi klassi ette naeratama minema). Siiamaani ei ole suutnud ehitada mingisugust müüri, et ei võtaks isiklikult igat rünnakut, et ei muutuks emotsionaalseks, kui tunnen, et keegi on minu suhtes ebaõiglane, et ei tahaks iga kord lahkumisavaldust lauale virutada, kui taoline olukord jälle juhtub. Ja miks ma pean üldse kasutama sõna "jälle" sellise situatsiooni juures?!

Kui sul on kõrini enda pubekaga tegelemisest, mine ja sõima ta õpetaja läbi! Kui otse ei julge, võib kirjutada ka õppealajuhatajale, kes on alati valmis edastama sinu ilusaid mõtteid anonüümselt!