Esmaspäev, 4. mai 2015

etteütlused ja teised elulised ülesanded

Pidevalt räägitakse, et koolis ei tegeleta eluliste asjadega. Et ülesanded on ebareaalsed, tekstid eksisteerivad ainult õpikus. Midagi pole päriselust ja seetõttu ei saagi ju eeldada, et õpilased nendest aru saaksid või neil n-ö oma ellu astumisel millestki õpitust üldse kasu oleks. Pole lihtsalt eluline. Aga peaks olema hoopis nii, et näiteks tekstid on elust enesest, sellised, millega õpilased ise väljaspool kooli kokku puutuvad. Täitsa loogiline.

Samas paneb mind ikka imestama, et kui järsku on väga eluline lillede istutamise ülesanne, siis äkki kõik minestavad, sest kes võiks arvata, et midagi sellist võib eksamil küsida. Imestan ka siis, kui hämmingus seitsmendikud üritavad välja arvutada, kui palju oleks vaja kilet kasvuhoone katmiseks, kuid enda rõõmuks suutsid siis lõpuks leida kasvuhoone ruumala ja noh, saigi arvutatud.

Täna imestasin ka. Meil oli 8. klassi etteütlus, selline maakondlik tasemetöö. Mina iseenesest etteütluse fänn ei ole, seega ma ei ole neid väga harjutanud (õigemini tegingi nendega ainult ühe korra etteütlust, kui sain teada, et taoline töö on tulemas ja andsin harjutamiseks ühe varasema etteütluse). Ise veel hommikul etteütlust vaadates rõõmustasin, et tegemist on täiesti sidusa tekstiga, mis on põhimõtteliselt artikkel ajalehest. Lihtsalt on muudetud nii, et oleks rohkem erinevaid keeleteemasid haaratud. Lugesin siis seda teksti ja mõtlesin endamisi, et suur osa selle aasta teemadest on sees, seega ei tohiks väga raske ju olla.

Oli neid, kes tundsid mõne hiljuti õpitud teema ära ka, pärast ütlesid, et nad kohe teadsid, kuidas kirjutada, sest me just õppisime. Ja siis oli neid, kes kirjutasid kohaliku ajalehe nime täiesti valesti. Tegu ei ole mõne väljamõeldud ajalehega, mida ikka aeg-ajalt tekstidesse pannakse, vaid Saarte Häälega. Neli õpilast leidis, et nad pole eladeski sellist ajalehte kohanud, ning kirjutas selle vapralt saartehääl (hea küll, äkki mõnele meenus, et ajalehtedel on nimed, ja tuletas variandi Saartehääl).
Tegemist on täiesti regulaarselt ja praegugi ilmuva ajalehega, kust nad ise alles rõõmsalt artikleid otsisid, kui me eesti keeles meediat õppisime. Kuidas saab olla, et ei meenu selline sõna? „Ma olin nii närvis!“

Vahel (loe: praktiliselt kogu aeg) ma kardan, et mõni ülesanne on raske. Etteütlustki lugedes oli nii mõnigi lause selline, mis minu arust võis õpilastele keeruline tunduda, kuid mitte hetkekski ei pidanud ma raskuseks sõna kirjutamist, millega nad peaksid igapäevaselt kokku puutuma. Nad ikka oskavad mind täitsa pahviks lüüa. Samamoodi nagu ma pidevalt usun, et ma ei pea 8. klassi tundi alustama selgitusega, et eesti keeles algab lause suure algustähega, leidub ikka keegi, kes mulle seda meelde tuletab. „Aga see võtab ju nii kaua aega!“


 Ükskord üks õpilane nii vihastas selle peale, et ma kogu aeg korrutan ühte ja sama elementaarset juttu, et ta tegi mulle värvilise sildi seinale: LAUSE ALGAB SUURE TÄHEGA! 




Aa, siis täna oli mul klassijuhatajana veel raske probleem. Nimelt pidin ma ühe tüdrukuga kaasa minema kehalise kasvatuse õpetaja juurde, et ma seisaksin kõrval, kui tema ütleb, et tal jalg valutab. Mõtlesin, et rakendan veidi karmi kasvatust, seega saatsin ta ikka üksida teadet edastama (enda kaitseks võin öelda, et julgustasin teda palju, pole päris südametu ka, eksole). Kui pärast küsisin, et kuidas siis läks ja kas jäi ellu, siis selgus, et ei läinudki ütlema, sest üksinda oleks hirmus ju!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar