Pühapäev, 2. september 2018

tagasi kooli

Viimasel ajal on elu täitsa nii kulgenud, et päevad on pikad, aga kuud lühikesed. Tööle naasmine tundus kogu aeg nii nii kaugel ja järsku on see nüüd. Ja loomulikult poleks see minu moodi, kui ma ei ütleks, et mul on hunnik asju tegemata, mille ma kindlasti plaanisin enne kooli ära teha, sest aega on ju palju. 

Millega ma olen rahul? Sellega, et ma ikkagi ei pidanud hakkama klassijuhatajaks. Olen rahul, et saan olla tavaline õpetaja ja muretseda ainult ainetundides toimuva pärast. Kui ma õpin vähem muretsema ja kogu seda koormat endaga koju tassima, siis võiksin olla uuesti klassijuhataja. Aga kuni ma pean kodus õhtuti mõtlema õpilaste probleemide, käitumise või perekonna peale, ei võtaks ma hea meelega endale sellist kohustust.

Millega ma ei ole rahul? Kuigi see ei üllata mind, ei saa ma aru, miks ometi ei võinud ma vahepealsel ajal tegeleda selliste asjadega, milleks muidu aega ei kipu jääma. Näiteks erinevate keskkondadega tutvumisega, kus kohati ülesannete koostamine rohkem programmeerimist meenutab. Töö kõrvalt ei teki nii palju vaba aega, mida raatsiksin selleks kasutada, seega oli hea võimalus seda teha nüüd. Aga noh...

Mis teeb mind kurvaks? Ma pidin jätma Maakooliga hüvasti! Tegin seda loomulikult pisarsilmil, sest nutmine ei nõua minult palju vaeva. Pealegi ei oleks osanud unistadagi soojemast vastuvõtust ja kollektiivist, kui seal. Mitte et ma Suure Linnakooli üle kurdaks, kuid suured koolid ei suuda konkureerida paljude asjadega, mis maakoolide puhul loomulik on. Näiteks olin ma enda klassi peremees, aga Suures Linnakoolis on mul enda riiulike ja kapike õpetajate toas (arvestades õpetajate hulka, olen isegi sellega rahul :D). Maakoolid on rahulikumad, seal on vähem inimesi ja tormamist. Ja vähem treppe. Muidugi maakoolide puhul on miinuseks see, et aeg-ajalt juhtub omavalitsuses olema kummalisi inimesi, kellel on raskusi igasuguste asjade mõistmisega. Loogiline ka, võib-olla ei pea seal nii palju mõtlema. Aga vahel on tõesti keeruline aru saada, et õpetaja ja koolimaja jaoks ei ole vahet, kas klassis käib 30 või 5 last, ruum on samamoodi ja sama kaua kasutuses. Sellest hoolimata tuleb keegi aeg-ajalt välja mõttega, et koolimaja on ju kasutamata, klassiruumid seisavad tühjalt ja seetõttu on loogiline teha sinna lisaks lasteaed. Või vanadekodu. Mina arvan, et need kõik võiks ühes hoones olla. Siis vanadekodusse tuttav juba minna, kui aastaid lapsena samas majas kunagi oldud. Aga kui lasteaiad koolimajas välja jätta, siis muidu on ikka hästi ja jään kindlasti igatsema (ja ilmselt ka veel mõned korrad pisardama).

Mis mind veel kurvaks teeb? Emasüda! Raske on enda last, kes oleks just kui alles sündinud, viia lasteaeda võõraste inimeste sekka. Kuigi ta harjus väga hästi uue keskkonnaga (minu ja õpetajategi üllatuseks), on ikka nii kurb. Kui sõnavara on umbes 25 sõna, on raske kodus rääkida päevastest negatiivsetest sündmustest. Või sellest, et teine laps kogu aeg lükkab ja küünistab nii, et selja peal on pikad küünejäljed.

Mis tekitab minus sada emotsiooni sekundis? Kool! Kõigepealt ma olen närvis, nagu läheksin esimest korda kooli. Mis siis, kui ma olen vahepeal kõik ära unustanud? Mis siis, kui vanad õpilased on täiega solvunud, et ma tagasi olen, sest õpetaja, kes mind asendas, oli palju parem? Kuidas ma koolide ja koduga hakkama saan? Siis on ootusärevus. Ei jaksa enam kodus passida. Valdavalt aga üleüldine paanika.

Eks näis, kas ja kuidas ma õige tempo ja rütmi suudan leida. Tundes ennast, ei imestaks, kui ma tormaksin terve aasta, pea laiali otsas, millestki aru saamata ja hinge tõmbamata.

Seotud kujutis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar