Targad inimesed tekitavad minus (au)kartust ja seda eriti siis, kui mina peaksin ka kirjade järgi tark olema. Olen Suures Linnakoolis mõned päevad nüüd juba käinud ja vähemalt teiste eesti keele õpetajate ja mõnedega veel veidi juba kokku puutunud ainesektsiooni koosolekutel jne.
Maakoolis meil selliseid asju üldse pole, seega teadsin ma üldse umbkaudselt, mida õppetoolid endast kujutavad. Nüüd minust järsku tahetakse nii palju, peab arutama, mida muuta koolis, et see oleks huvitavam (veidi raskendatud on juba seetõttu, et ma olen andnud täpselt null tundi uues koolis ja üldse seal ainult paar päeva viibinud). Suurema osa ajast vaatan ma mõtliku näoga lauda või päevikut (päeviku vaatamine on tegelikult isegi palju targem ju, siis nagu vaataks, mis tähtsad asjad mul kõik teha on vaja) ja üritan jätta muljet, et ma täiega mõtlen kaasa ja saan üldse aru, millest jutt käib.
Näiteks otsiti mingit inimest, kes tuleks meile esinema, sellist akadeemilist või niisama huvitavat inimest, et äkki ma ka tean kedagi (päris tean) ja siis ma tegin oma mõtliku näo jälle pähe, sest ma ju ka üritasin oma erinevatest akadeemilistest või kuulsatest või huvitavatest tuttavatest kedagi välja pakkuda, aga õnneks hakati juba ühest Indrekust rääkima. Siis oli mu mõistva näo kord, sest ma ei saanud üldse aru, kellest jutt on. Ma ei tunne praktiliselt kedagi koolist või ka kohalikke inimesi või üldse kedagi. No igatahes tõmmati Indrekule kohe kõne peale, kuid kahjutaks ta ei võtnud telefoni vastu. Ma ei tea, mis nägu mul siis ees oli, kui mitu minutit hiljem taipasin, et jutt käib meie kultuuriministrist.
Kui ma päris esimest korda kooli läksin, siis ma pabistasin hoopis muude asjade pärast: äkki ma kukun klassi ees kõhuli või äkki ma lähen hästi närvi ja ütlen vale sõna või äkki ma olengi klassi ees kogu aeg nii närvis või äkki õpilased viskavad mind paberkuulidega ja ma hakkan nutma (näiteks esimene hirm on tegelikult praegu ka veel). Nüüd ma enam õpetamisega seotud hirme ei karda, kuigi õpilasi on klassis natuke rohkem kui Maakoolis, kuid nad on siiski pisukesed viiendikud alles. Mul on täitsa teistsugused mured, sest ma sain teada, et kuskil garderoobis on mulle kapp, kuid ma ei tea, kust ma selle garderoobi leida võiksin (ilmselt kuskilt altpoolt?) ja keegi ei taha näidata ka.
Ja mu teine mure on see, et ma istun ühes ruumis õpetatega, kes on oma tööd teinud kauem kui minul vanust, ning peame koos välja pakkuma ideid, kuidas nii neil kui ka minul oleks huvitavam koolis olla. Täpselt selline tunne on, et ma alustan jälle täiesti uut 1. septembrit, sest ma jälle (ikka?) ei saa midagi aru.
Aga sa ütle neile enesekindlalt, et sul on alati koolis huvitav, kuna lapsed on nii erinevad ja põnevad, et sul polegi midagi rohkem vaja :) Sest õpetaja esmane kohus on ju oma aine õpilastele selgeks teha, mingeid muid tegevusi ei saa keegi sinult tahta. Eriti kui sa ei vaevle igavuse käes, nagu need vanemad kolleegid paistavad vaevlevat :D
VastaKustutaEks muidugi võib huvitavaid üritusi olla ka tunniväliselt, kuid mul on väga raske öelda, mida peaks muutma, kui ma ei tea, mis seal koolis üldse on. Pealegi ei tea ma ikka veel, kus on garderoob, seega on minu jaoks huvitav hoopis see teada saada :D
KustutaJa selle postituse alla peaksid nüüd tulema need vanemad pedagoogid ning kirjutama, et nad ei saa aru, kuidas Sa ei saa aru... :P (lugesin äsja neid uuemaid, kus Sa ei saa aru, kuidas õpilased ei saa aru)
VastaKustutaVäga muhe ajaveeb on Sul. :) Muuseas, mis sai neidudest, kes omavahel vaenujalal? Kuidas rühmatöödega on läinud? Võib-olla jäi mul kahe silma vahele.
Neiud suutsid rühmatööga isegi hakkama saada. Õnneks oli ülesandeks jagada rühmakaaslastele infot ja ei pidanud eriti arutlema või rohkem suhtlema, vaid sai ainult vaheldumisi oma jutu ära rääkida. Kuid on küll võimalik neid tööle panna, tuleb olla lihtsalt kogu aeg sellise näoga, et mitte mingil tingimusel ei tõsta neid ringi :D
Kustuta