koduõppe mõtted

Kolmapäev:

Vaatan "Aktuaalset kaamerat" ja saan teada, et homme on kool kinni. "Aa, siis ei pea ju tunde ette valmistama," mõtlen ainukese asjana, panen õpikud kinni ja lähen magama.

Neljapäev:

Istun kolmeaastasega kodus. Midagi ei tea ega tee. Õhtul saan teada, et koolid on kaks nädalat kinni. 

Reede:

Saan päriselt aru, et koolid on kaks nädalat kinni. Kirjutan kiiresti üheksandikele, et nad eksamivihikud raamatukogust koju tooksid. Nimelt olin enda arust hästi kaval ja ei jaganud neid kätte, et keegi ei saaks teatada, kuidas tal see kodus või kadunud on. Mõtlesin, et hoian neid koolis ja annan kätte ainult siis, kui tunnis vaja on. Nii palju siis mu äärmiselt heast plaanist. Õhtul lähen kooli ja avastan, et neli õpilast ei saanud aru minu paanilisest kirjast, et nad kohenüüdpraegu kooli jookseksid. Kell on kolmveerand kaheksa ja koolimajas jooksevad õpikutega lapsevanemad ringi. Valvelauatädi ütleb, et üks lapsevanem oli maskiga käinud õpilase asjadel järel ja teatanud, et tal on koroona.

(Vahemärkus: Mida perset! Hea teada, et inimesed on vastutustundlikud ja peavad ikka kinni kahenädalasest karantiininõudest. Välja arvatud siis loomulikult, kui sa lähed näiteks KOOLIMAJJA jalutama!)

Valvelauatädiga vestlemise ajal jõuab üks lapsevanem eksamivihikut võtma, seega ma sain kolm tükki koju viia, mida millalgi linna peal laiali jagada. 

Õhtul saan teada, et koolid on ilmselt kinni 1. maini. Kerge paanika. Avastan, et olen VÄGA traditsiooniline vihik-töövihik-õpik õpetaja ning kasutan vähe muid lahendusi. Kuna Facebookis loodi õpetajatele koduõppe jaoks grupp, siis hakkan meeleheitlikuna endale igale poole kontosid tegema. Lõpuks on soovitusi mitukümmend ja jõuan reaalsusesse tagasi, et ma ei suuda end kõigi nendega kurssi viia ja läbi katsetada. Veendun taaskord, et kõige idiootsema lahenduse eest võib auhinna anda Moodle'i keskkonnale. Avastan, et olen vale kooli õpetajana Moodle'is, mistõttu ma ei saagi seal midagi teha. Login õige kooli alt sisse. Ikka liiga ebaloogiline, et midagi teha! Avastan Õpiveebi. Okei, palju loogilisem. Mõtlen, kuidas ma peaksin kõik testid ja tööd seal tegema, veits paanitsen. Õhtu on igal juhul sisustatud. 

Laupäev:

Valin endale paar põhikohta, mille kaudu proovin hakata õppetööd korraldama. Ise olen muidugi jube rahul, kui suudan Google Classroom'i klasside kaupa kaustad teha. Veidi rahulolu vaibub, kui ainult üks klass saab liituda, kuid kuna selgub, et see pole minu süü, võin jälle uhkust tunda. Üks õpilane küsib, kuidas ta saab lugemiskontrolli teha... Mul pole õrna aimugi! Selgub, et ma ikka pole e-õpetaja. Hakkan õpilastega suhtlema e-koolis (vau, seal on nüüd täitsa inimlik vestelda, isegi äpp ja puha) ja Messengeris. Ma ei saa kolmandikust jutust aru, mida kuuendikud Messengeris räägivad, kuid suudan neile selgeks teha, kuidas liituda Google Classroom'iga. Veidi paanitsen. Õppetöö planeerimiseni pole veel jõudnud.