kolmapäev, 28. mai 2014

just siis, kui jõuan millestki heast rääkida...

ütlemine "ära hõiska enne õhtut" peab jälle paika. millegipärast läheb mul oma kuuendikega üle kivide ja kändude. iga kord, kui mina loodan, et LÕPUKS on neil mõistus pähe tulnud, ehk on mõnel puberteedi meeldivaim osa lõpusirgel ja me saame normaalselt tunde pidada, tuleb mul oma sõnu süüa.

näiteks eile läksime arvutiklassi. andsin kõikidele töölehed, kus oli väga selgelt kirjutatud, mis tegema peab. kirjutasin etapiliselt välja täpselt, mis ülesanded on ja mis järjekorras ja kuidas ja mismoodi ja ütleme nii, et kui 20 minutit oli tunni algusest möödunud, siis sain vist viimase õpilase lõpuks tööle. sest järsku selgus, et mitte keegi ei saa aru, mis tegema peab! ülesandeks oli lihtsalt valida 2 kanalit ja grupeerida nende ühe päeva saated erinevate teemade alla alguses loeteluna, pärast teha tulpdiagramm.

"miks nii palju kirjutama peab?"

"ma ei saa midagi aru, mida sa siia kirjutanud oled!"

"miks sa enne ei öelnud, mis kanalid peab võtma!?"

"kas seitsmesed uudised on uudised?"

"oh, täna on "kuum pirukas 3". õpetaja, kas sa oled seda näind vä?"

"kas saated täiskasvanutele on porno vä?" (järgneb tunnustav naer, järelikult oli kommentaar täiesti asja ette)

kui ma sain mingiks hetkeks klassi tööle (ise jooksin muidugi mööda klassi ringi ja vastasin lõpututele küsimustele), selgus, et mismõttes see nii mahukas on ja keegi ei jõua valmis ja üldsegi miks peab õppima, kui on suvi ja kõik olid väga solvukad. mul hakkas ka vaikselt juba kannatus katkema, sest ma ei ole nendega arvutiklassis eriti käinud ja ma polnud valmistunud selleks, et nad seal täiesti teistmoodi käituvad. 

no näiteks tõuseb üks poiss lihtsalt püsti, paneb teisele ühele mõnusa tou vastu selga ja istub rahulikult oma pinki tagasi. seepeale mõtles teine, et mis mees ta on, kui tagasi ei tee, tõusis ka püsti ja algab tagaajamine, kus üks jookseb klassist välja ja teine rusikas püsti on kannul. noh, niisama, tavaline tegevus eesti keele tunnis. "aga ta lõi mind esimesena!" arusaadav, siis on see põhjendatud.



kui see tund läbi sai, siis õnneks mul oli algamas kohe järgmine tund sama klassiga. marssisin oma klassi tagasi, panin ukse lukku ja istusin terve vahetunni. otsisin neile pika ja igava teksti lugemiseks (kuigi pidime hoopis ühte sarja vaatama) ja põrnitsesin terve tunni arvutit. klassis oli muidugi haudvaikus. mulle meeldib mõelda, et nad mõtlesid oma tegude üle ja tunnevad süümepiinu. võib-olla nad lihtsalt arvavad, et ma saan närvivapustuse ja viskan neid õs-iga.

õpilastel on komme 5 sekundiga kõik ära unustada ja pärast ikka tulla rääkima ja seletama, nagu midagi poleks olnud. aga mina tahaks minna koju, teki üle pea tõmmata ja mõtelda, miks mul oli vaja minna õpetajaks õppima.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar