Kolmapäev, 12. oktoober 2016

kui ma jälle peeglisse vaatama pean

Kolme aasta jooksul olen pidanud ikka korduvalt peeglisse vaatama, et näha, kas ja mida olen valesti teinud. Kas olen õpetanud halvasti? Kas võtsin teema liiga kiiresti läbi ja ei seletanud piisavalt? Kas tegin liiga raske töö? Kas ei selgitanud piisavalt, mida kontrolltöös tahan? Noore õpetajana pole enesekindlus selliste asjadega nagunii väga hea. Kuidas koostada kontrolltööd? Mida küsida, et poleks liiga raske ega kerge töö? Kogu aeg pean maadlema nagunii saja küsimusega, millele muidugi aeg-ajalt õpilased palju juurde annavad.

Täna vaatan peeglisse ja ma olen vihane. Vihane õpilaste peale, et nad panevad mind tundma, just kui oleksin enda töös saamatu. Õpilaste hinded peaks teoreetiliselt olema otsene tagasiside selle kohta, kui hästi või halvasti ma enda tööga hakkama olen saanud. Mida rohkem ebaõnnestumisi, seda halvem õpetamine? 

Täna parandasin 6. klasside kontrolltöid. Tegin need kirjanduses veerandi jooksul õpitud mõistete peale. Kõik mõisted, mida pidi teadma, kirjutasin e-kooli koos lehekülgedega, kus neid õpikus leida võib, lisaks oli vihikus kõik kirjas. Tundus nagu tavaline töö. Aga kui ma neid parandama hakkasin, sain aru, et tegelikult ma olin küsinud hoopis selliseid mõisteid, millest õpilased mitte kunagi kuulnud polnud, sest kuidas muidu põhjendada seda, et 19 õpilasel töö ebaõnnestus (kokku 22 õpilast). 



Pildiotsingu i quit my job gif tulemus


Nii ma seisan peegli ees (ilmselgelt ikka pigem piltlikult, sest mul on nii palju töid veel parandada, et pole reaalselt võimalust endaga tõtt vahtida) ja olen pahane. Mida ma nendest tulemustest nüüd järeldama peaksin? Terve klass ei saanud minust aru? Aga millest aru saada, kui on vaja rida mõisteid pähe õppida? Kuidas saab eestikeelsetest mõistetest mitte aru saada? Ei saa aru, mis on haiku? Või hoopis ma ei saa midagi aru? Saa siis aru, kes aru ei saa. 

Õnneks on mul veel üksikuid fänne.


2 kommentaari:

  1. Igasugu mõisteid on tegelikult väga igav pähe õppida, mistõttu oleks ehk nutikas kasutada selliseid võtteid, mis vähemalt osa mõisteid nö ilma suurema vaevata pähe aitavad jätta. Näiteks haiku puhul oleks täitsa tore panna mingi filmike seinale, kus keegi mingit haikut loeb - igasugu lõbusaid asju on sellega seoses võimalik leida. Siis jääb neil mingi emotsiooni või visualiseerimise kaudu juba tunnis see meelde ja pole vajagi tuupida. Tunnen üht keemiaõpetajat, kes keemilisi valemeid nii õpetas, et pea kõigil juba tunnis meelde jäi. Näiteks H2O õpetas ta nii: H2O võta kaevust ja joo! Kui seda suuliselt öelda, siis on ilusti riimis ja jääb kohe meelde, et õige küll, see ju tavaline vesi. Kui ma ise rootsi keelt õpetasin, siis alustasin esimesi tunde ainult selliste sõnadega, mis eesti keeles on kas täpselt samad või siis väga sarnased kas kirjapildilt või häälduselt. Näiteks korsten=skorsten, Vest=väst, kiosk=kiosk jne Selliseid sõnu on hästi palju ja kõigil oli jube lõbus, et see rootsi keel nii lihtne on, et pooled sõnad juba enne õppimist teada :) Nii et leia seoseid ja sa näed, et nad ei peagi enam õppima, vaid kõik jääb juba tunnis lennult meelde.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Igav muidugi. Ega ma päris niisama neid ka ette ei visanud, ikka tegelesime nendega, lugesime näiteid ja kirjutasime ise. Aga eks mõistetest aru saama ja õppima peab ikka.

      Kustuta