Reede, 5. juuni 2015

käisime Ruhnus

Tundus jube hea mõte minna selleaastasele ekskursioonile Ruhnu saarele. Eelmisest aastast on veel siianigi meeles, kuidas ma kamba metslastega pidin erinevates kohtades käima. Ilmselgelt pole ei Lennusadam ega Rakvere linnus absoluutselt huvitavad, olulisem on ikka omavahel vestelda ja 24/7 küsida, kas me burksi ka lähme sööma. Seega polnud ma väga huvitatud sarnasest olukorrast ja mõtlesin, et muuseumide asemel lähme hoopis Ruhnusse müttama.

Kui ma oma geniaalset ideed teistega jagasin, hoiatati küll, et laev kõigutab ja tuulega pole väga kena seal sõita, aga mõtlesin, et olen juba paar aastat Saaremaa tüdruk olnud ning praamidega sõitnud ju küll, mis seal siis ikka. 

Esimese hooga helistati mulle ja teatati, et laev väljub kaks tundi hiljem, kuna tuule tõttu peab selle edasi lükkama. Kas siis hiljem välja läheb, ei osatud ka tegelikult väga kindlalt öelda. Mina hakkasin koos kaasasoleva õpetajaga kohe erinevaid stsenaariume peas läbi ketrama ning leidsime, et igaks juhuks tasuks vaadata Pärnusse ka midagi, kui peaks juhtuma, et ups, ei saagi täna Ruhnu. 

Aga oh rõõmu, tuul vaibus (väidetavalt) ja sai ikka välja sõita. Enne veel, kui me kuskile üldse sõitma hakkasime, jagati juba oksekotte. 



Kõigil nalja kui palju, haaravad endale kahe käega kotte ja ootavad sõitu. Kohe alguses selgus, et tuule vaibumine pole küll korrektne väljend, oleks pidanud ütlema, et natuke väiksem torm näiteks. Õpilastel oli nii lõbus, hüppavad laevas, üks lõi lausa pea lakke ära, jooksevad õuest sisse ja uuesti tagasi. Ma ei tea, kas me olime sadamast välja saanud, kui esimene juba mõtles, et on paras aeg oksendamiseks. Eks see tundus teistele veel naljakas.

Lõbusad poisid muutusid ka näost hoopis kahvatumaks ja jooksmise asemel tuigerdasid rohkem toolide suunas või võtsid kohad õues, kuna värske õhu käes oli väidetavalt parem. Mina mõtlesin, et magan veidi, siis läheb aeg ehk rutem (jajah, hea üritus). Igatahes hoidsin silmi kinni ja üritasin mõtteid sellest eemale saada, et iga kahe sekundi tagant tõusen ma toolilt täiesti õhku. Seejärel oksendas veel keegi ja veel... Ja veel.. Mõni oksendas juba teist või kolmandat korda, mõni tuli oma oksekotiga ning mõtles, et peaks selle õpetajale andma.

Nii me seal mitte enam eriti lõbusas tujus saare suunas sõitsime. Kuskil poole peal olid õpilased täiesti läbi. Üks tüdruk nuttis kõva häälega ning pidin teda lohutama minema. See aga tähendas, et olin sunnitud oma istmelt püsti tõusma, mis omakorda polnud eriti hea idee. Selgus, et kõndides hakkab väga palju halvem! Istusin kiiresti õpilase juurde maha, rääkisin tüdrukuga ja üritasin ise mitte teda täis oksendada, kuna see pole vast eriti lohutav. 

Sain oma kohale tagasi, panin jälle silmad kinni ja palusin taevaseid jõude, et me jõuaksime võimalikult kiiresti kohale. Palveid tõlgendati aga valesti ja pani tööle ekraan, mis näitas laeva asukohta ja aega, millal me sadamas oleksime: üle poole oli veel ees, aga mul oli klassitäis oksendavaid lapsi! Hea küll, kaks tundi oli vaja veel üle elada, mõtlesin omaette igasuguseid ilusaid mõtteid ja üritasin mitte keskenduda sellele, et lained mind ka kuskile pooleldi lakke viskasid, kui järsku üks poiss kisaga mu juurde jooksis ja teatas, et ühel tüdrukul on õues krambid. Issand jumal! 

Jooksin seepeale õue (sõna "jooksin" kasutamine on muidugi antud kontekstis natuke tinglik, ilmselt nägi see tegelikkuses välja natuke nagu purjus inimene roomaks end käsipuust edasi tirides), aga näed, polnudki krambid, külm oli ainult. See oli teine kord, kui ma mõtlesin, et ühinen oksendajate grupiga, sest kui "krampide" põhjus oli tuvastatud, oli mul vaja kuidagi tagasi sisse saada. Suutsin ka seekord mitte veel oksendada, aga ikka tõsiselt halb oli olla. 

Nii me sõitsime siis Ruhnu suunas, mina omaette mõeldes, et olgu see esimene ja viimane kord ning miks üldse keegi peaks sellises kohas elama või sinna kunagi minema. Samuti peaks olema kodulehel hoiatus: oksendamine on (peaaegu) vältimatu! Süda murdus neid oksendavaid õpilasi vaadates, kes olid omadega täiesti läbi. Vähemalt nii palju, kui ma nägin, sest üritasin võimalikult palju silmi ikka kinni hoida. Nii tundus parem, pealegi ei olnud eriti lohutav vaadata, kuidas aeg praktiliselt seisab. 

Lõpuks jõudsime kohale ja ma ei oksendanudki. Küll oli aga tükk aega veel paha olla. Seda ei saa aga öelda õpilaste kohta, ma ei teagi, palju laevas oksendas, kuid üle poolte kindlasti. Ainult kahel oli kogu reisi enam-vähem normaalne olla (ma ei tea, miks!). Lapsed taastusid muidugi ruttu ja mõne aja pärast oli kõigil vist laevasõit meelest läinud.

Muidugi võiks arvata, et kogu sellel oksendamisel pole ühtegi head külge, kuid ma eksisin. Selgus, et selline reis võtab viimsegi energiaraasu. Kell 11 olid kõik voodis ja kell 12 oli täielik öörahu: kõik magasid hommikuni. Mõtlesin juba järgmiseks aastaks välja trikke, kuidas sarnast asja korraldada. Ilmselgelt samasse kohta ei lähe, kuid võiks teha nii, et umbes 10 kilomeetrit enne sihtkohta lähevad õpilased kõikide asjadega maha ja peavad jala edasi minema. 


Aa, ja tagasitulek muidugi nii ekstreemne polnud, sest siis päriselt ka tuul vaibus ja ma ei pidanud poole ajast kuskil lae ja põranda vahel õhus olema, vaid täitsa rahulikult möödus see sõit. Lausa liiga rahulikult, sest kuna oksendama ei pidanud, sai niisama karjuda ja joosta nagu metslastele kohane. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar