Kolmapäev, 22. märts 2017

kui õpilased pole mind päris ära unustanud

Leidsin hetke aega, et meenutada eelmise aasta viimastest päevadest üht seika. Kui pole mitu kuud kooli sattunud, on muidugi rõõmustav, et õpilased meeles peavad ja leiavad aega, et mu käekäigu järele uurida.

Nimelt sain ühel õhtul umbes üheteist paiku kõne. Mõistus pole ju enda teha ning ilmselgelt võtsin kõne ka vastu enne, kui jõudsin mõtlema hakata, kas see ikka õige tegu on. Järgnes umbes selline dialoog.

Õpilane: Tšau, mis teed?
Mina: Tere! Midagi erilist ei tee.
(paus)
Õpilane: Kas sa oled ***?
Mina: Ei ole!
(paus ja väike segadus teemal, kes ma olen)
Õpilane: Aa, õpetaja või? Kuidas teil läheb?
(pange tähele, kuidas mindi üle teietamisele, milline au)
Mina: Väga hästi.
Õpilane: Kas te olite rase või?
Mina: Olin jah. Ikka veel tegelikult olen.
Õpilane: Aa. Kas see on poiss või tüdruk?
Mina: Peaks tüdruk olema.
(paus)
Õpilane: (väga segane jutt, pooltest sõnadest ei saanud aru)
Mina: Mul on väga raske sinu jutust aru saada. On kõik korras?
Õpilane: (veel segasem jutt ja midagi ei saanud aru)
Mina: No ikka ei saa aru. Mingil põhjusel väga segane diktsioon.
(väga pikk paus ja õpilane lõpetab kõne)


Loo moraal: purjus peaga kontrolli alati kaks korda, kelle numbri valid, muidu helistad endisele klassijuhatajale.  

 drunk GIF

1 kommentaar:

  1. tore kui ikka lapsed meeles peavad täis peaga või mitte täis peaga vähemalt pidas sind meeles. tean küll kes see poiss oli...

    VastaKustuta