60 aastat õpetajana

mina olen kogu aeg mõtelnud, et kaua ma jaksan järjest õpetajana töötada. noh, enne, kui ma närvivapustuse saaksin. ei usu, et 60 aastat. aga õpetajate toas ükskord just räägiti ühest õpetajast, kes tahtis ikka 60 tööaastat täis saada. 60!

ma võtan ju kõik hinge ja ei oska üldse olla nii, et tööasjad jäävad tööle ja koju neid ei tassi. kuigi tahaks teada, kuidas oleks õpetajana võimalik tööd koju mitte võtta. siis peaks kooli umbes kella kümneni õhtul jääma. õnneks ma võtan lisaks töödele ja tundide ettevalmistamisele koju ka kõik selle emotsionaalse jura. kas kõik õpetajad ei ärka kell 4 öösel üles ja ei mõtle, kuidas kuuendike õpimotivatsiooni tõsta? 

paar korda olen aasta jooksul ikka pisara ka poetanud. muidugi mitte klassi ees töinama hakanud. ikka siis, kui tund on läbi ja istun üksinda klassis ja nii hale hakkab järsku endast! no mismõttes ma valmistan kaks õhtut mingit mängu ette ja keegi ikka lihtsalt möliseb pidevalt?! siis suurest haletsemisest tulevad pisarad silma, sest tunne on, et mul on kõige raskem töö maailmas ja keegi ei saa sellest aru. sellele järgneb tavaliselt näiteks allaandmise tunne, et hea küll, ma võin niisama ka õpikut ette lugeda, kui kedagi midagi nagunii ei huvita. seejärel tuleb aga mõni õpilane ja ütleb, et õpetaja, ära ole kurb, et me oleme lollid. hea küll, ma siis ei ole. teise valdava tundena mõtlen ülikooli ja sealt saadud naiivse pildi peale, kuidas kõik käsi plaksutavad iga kord, kui ma klassi ette lähen, sest ma nii jube noor ja lahe olen.

tänu kogu sellele ülimale emotsionaalsele tasakaalukusele tean ma, et kindlasti ei näe ma ennast sellise õpetajana, kes nüüd surmani seal klassi ees seisabki. ilmselt pean ma vahepeal midagi muud tegema (ja ei mõtle selle all suvel maasikate korjamist, vaid midagi pikaajalisemat). kui närvid on juba piisavalt puhkust saanud ja muudmoodi jälle ei oska olla, kui et pean saama õpetada, siis saan tagasi kooli minna.

teen ettepaneku luua närvihaigetele õpetajatele rehabilitatsioonikeskus, kus kõik saavad teha lõpmatuseni kestvaid rühmatöid ja tutvustamismänge, kuni õpetajad kooli tagasi põgenevad.