pole mingi uudis, et pedagoogiks pürgivaid noori inimesi pole eriti palju. kui mina astusin magistrantuuri, oli meid umbes kümme ning mulle tundus, et küll on vähe. viimasel aastal oli aga üks! tundub, et suures pean-olema-kõrgelt-haritud tuhinas, kus mõnele erialale kandideerib sadu ja sadu õpilasi, polegi populaarne õpetajaks õppida. miks küll?
kui ma keskkoolis olin, leidsin juba siis, et pean saama eesti keelt õppima. no ma ei osanud midagi muud lihtsalt ning eesti keel ja kirjandus olid ainukesed tunnid, kus ma magama ei jäänud ja suutsin reaalselt kaasa töötada. mässav noor hing hakkas kohe vastu võitlema sellele, et konkreetselt minu koolis hakati juba üsna varakult õpilasi teatud raamidesse suunama ja erinevaid "valikuvõimalusi" pakkudes tulevikku lahkama. arenguvestluselgi teatas klassijuhataja, et hea küll, see eesti keel, aga on sul ikka mingi korralik variant ka olemas, kuhu kandideerid. polnud ühtegi korralikku varianti ja eesti keelest läksin sujuvalt edasi õpetajaks õppima.
ma olen ilmselt varem ka öelnud, et ma oleksin teinud ükskõik mida muud, kui see oleks vähegi mind huvitanud. aga ei, mul oli pean-saama-õpetajaks-muidu-suren tunne ja siin ma nüüd olengi. algusest peale on olnud pedagoogi amet minu jaoks tõsiseid siseheitlusi täis. vihkan nii paljusid aspekte selle juures ja nende kõigiga olen ise ka kokku puutunud. näiteks 35-tunnine töönädal. jah, mina töötasin nädalas umbes 35-40 tundi, aga minu töökoormus oli 0,6! või et eeldatakse, et õpetaja läheb klassi ette ja loeb õpikut ette. vabandust väga, aga minu kuuendikud viskasid mind kohe paberkuulidega, kui kõik tunnid sellised välja näeksid! isegi õpilased küsivad, mis mul viga on, et ma õpetajaks tulin. ja kõik küsivad! vanemad ja sõbrad ja tuttavad, isegi mees küsib vahel. ise küsin ka...
palk on ka muidugi üks põhjuseid, miks noor inimene ei kavatsegi hakata õpetajaks, isegi, kui ta hariduselt seda on. sest paljudel ikka see pean-saama-õpetajaks-muidu-suren tunne on. ülikoolis rääkisime kogu aeg, et peab lihtsalt rikka mehe leidma (räägib sellest ka SIIN). ülikool võiks siis kohe toetada juba. saad oma diplomi kätte ja siis kohe mehe ka, kes seda hobi ja nalja üleval hakkab pidama.
tegelikult ma ei julge üldse seda palgateemat enam vestlustes puudutada. mu kõige lemmikumad vastuväited on alati järgmised:
"aga maximas on palgad näiteks veel väiksemad!! te saate ju mingi 1200 eurot ise!"
"aga ise sa ju läksid õpetajaks."
me elame ajal, kus kõik saavad ikka iseseisvalt omale eriala ja ameti valida. aga muidugi, kui ma ISE läksin kooli tööle ja ma ju TEADSIN, et seal on väike palk, siis põhimõtteliselt ma ei tohi nuriseda. nutan kodus reede õhtul patja ja teen esmaspäeval rõõmsa näo jälle pähe, kui tööle lähen. ma oleks võinud ju minna ärikorraldust eraülikooli õppima või hoopis tehnikaülikooli mingit arusaamatut eriala (näiteks geotehnoloogiat või tehnilist füüsikat), siis ma ei peaks mõtlema, kuidas ma saan korteris aknad ära vahetada ja hiinast odavaid hilpe tellima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar