Neljapäev, 12. juuni 2014

klassiekskursioon ehk järgmine reis on kahjuks juba aasta pärast

lugu sellest, kuidas ma esimest korda olin n-ö teisel poolel ehk klassireisil õpilasest õpetajaks.

alustaksin väikese meenutusega enda noorusaegadesse. kui ma teise õpetajaga kell kaks öösel ukse taga valvasin, et õpilased mööda koridore nagu segased jooksma ei hakkaks, läks mõte tahes-tahtmata selle peale, kui ma ise olin umbes samas vanuses. ja meie klass näiteks otsustas, et magamine on nõrkadele ja kui me olime umbes kella viieni üleval mürgeldanud, sai õpetajal villand ja ta pani meid vist kolmeks tunniks koridoris seisma. ilmselt õpetajale ei meeldinud, et me magada ei taha. 

ja kui ma seal valvepunktis seisin ja mõtlesin, et ma saan tegelikult neist täiesti aru, sest on klassiekskursioon ja ainult nõmedad magavad siis ju. nõmedad ja õpetajad, sest ma olin tohutult väsinud ja lootsin ainult, et nad ei piiluks iga viie minuti tagant, kas need õpsid on ukse tagant kuhugi kadunud ja siis kurva veendumusega, et hullud ikka vahti peavad, ukse jälle kinni tõmmanud. lõpuks ma ikka natuke magasin, kuigi suureks üllatuseks käitusid nad palju normaalsemalt kui mina omal ajal. nad püsisid kenasti oma klassides. hea küll, lobisemist siiski oli, kuid mina ei tabanud ühtegi pudelit, suitsu vm keelatut, lisaks ei kippunud keegi aknast õue ronima vms. selles suhtes ma isegi üllatusin positiivselt.

aga negatiivsest... ma ei arvestanud, et minnes õpilastega suurlinna, tekib mul tunne, nagu oleks metslased puurist välja lasknud. näiteks meie viru rabas. üks osa õpilastest liigub koos giidiga, vaatab nii- ja naasugust mändi ja nii- ja naasugust sammalt, ilmselt loeb mõttes, kui kaua me juba kõndinud oleme, kuid siiski käitub nagu inimene. aga siis on üks osa õpilastest, kes mõtlesid, et oh, nüüd me saame vaadata, kas me upume rabas ära ja jooksid mõnikümmend meetrit põhigrupist eespool, karjusid ja räuskasid, hüppasid igasse võimalikku mülkasse, raputasid igat ettejuhtuvat puud, põõsast ning üldse jätsid mulje, nagu mulle oleks kaasa antud ka mõni erivajadustega õpilane. giid ka pärast viskas paar sapist väljendit kasvatamatute ja reegleid mittemõistvate laste suunas. võisin uhkusega öelda, et jah, on küll MINU õpilased.

hea küll, võib-olla on raba nende jaoks mõttetu, kes ikka neid kiitsakaid mände viitsib vahtida, eksole. et rakvere linnus on äkki huvitavam nende jaoks. maitsesime salpeetrit ja vaatasime, kuidas püssirohtu tehakse, käisime "põrgus" ja tutvusime erinevate piinamisvahenditega jne. põhiline küsimus siis (ja tegelikult kogu reisi vältel) oli see, millal me poodi läheme. 

hea küll, võib-olla linnus on nende jaoks mingi arusaamatu ja vana ning kõik, mis oli enne nende sündi, võib lugeda igavaks, eksole. et äkki tallinna lennusadam on huvitavam nende jaoks. vaatasime erinevaid miine ja käisime allveelaevas ja turnisime isegi mööda eriti väärakat kaart puhta lae alla (ma isegi ei kartnud kõige rohkem, mõnel õpilasel oli veel suurem hirm). ja kui me seal taeva ja maa vahel saatuse hoole all olime, pidi giid lõugama täiest kõrist "AHOI", et poisid lobisemise asemel äkki natuke kuulaksid ja ringi vaataksid. võisin jälle uhkusega tunnistada, et küll on mul toredad õpilased. kusjuures rääkis giid väga huvitavalt ja kaasahaaravalt, lisaks võiks arvata, et sellistele lastele pakub kogu see merevärk ka veidi huvi. taaskord veendusin, et pubekaid ei huvita muu, kui see, kas koolis on ikka normaalne wifi.

veel oma erivajadustega õpilastest. ööbisime ühes koolis, kus on ööpäevaringne valve. see tähendab, et tädi istub välisukse juures oma putkas ja muudkui valvab. minu poisid mõtlesid, et teevad tädile kolli. tõmbasid mingid kaltsud näkku, päikeseprillid sinna peale ja olidki kummitused valmis. siis läksid võõrast inimest segama (enda arust hirmutama), laamendasid seal ringi, lükkasid valvuri ust kinni jne. täiesti normaalne tegevus. ma ausalt armastan oma klassi, aga mis neil ometi peas on (kui seal üldse midagi on), et nad vahepeal selliseid trikke teevad. 

pärast seda, kui ma nad alati ette võtan ja valgustan neid natuke oma tegudest ja tagajärgedest, siis vaatab mulle mitu üllatunud silmapaari otsa. nagu nad ei saaks aru, et võib-olla mõne inimese jaoks pole lahe, kui öösel poisid ta ust lõhuvad. kas võib tõesti olla, et see polegi lahe??






reisi tipphetk oli ilmselt kõigi õpilaste jaoks hesburgerisse minek. noh, et oli vähemalt korda läinud klassiekskursioon. "milleks me siis tulime, kui hessi ei lähe?" no ja me läksime. aga suur oli õpilaste üllatus, kui ma ka järjekorda seisma tulin,

"õpetaja, mis sa siin teed?"
"issand, õpetaja, kas sa ostad ka burksi?"
"haha, õpetaja ostab burksi!"











Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar