kuidas meie klassis kõik peded on

siinkohal mainin kiiresti ära, et kõik alljärgnevad roppused ja arvamused pole mitte minu vaatepunktist, vaid minu kuuendike arvamus ja ütlemised. 

kooliaasta algusest saadik olen üritanud välja juurida 6. klassi õpilaste ropendamise kommet. tänaseks olen jõudnud selleni, et kohe pärast ropendamist vabandatakse minu ees (sest jah, kellegi pedeks või värdjaks kutsumine solvab eelkõige mind). vabandused olen kenasti alati vastu võtnud, sest minu klassiruumis sellise sõnavara kasutamine ongi natuke ka minu vastu solvav, millest nad nüüdseks juba üht-teist mõikavad, küll aga on tume maa see, et ka teine võib solvuda, kui teda igasuguste nimedega loobitakse.

juba varem on teemaks tulnud, et kuuendikud ei kannata, kui ma suhtlen teiste õpilastega.

"mis sa räägid nende seitsmendikega?!"

"jälle need seitsmendikud poevad sulle. kogu aeg. mida nad tahavad, pugegu kellelegi teisele. ja viiendikud ka kogu aeg."

"miks sa kirjutad infot 5. klassile oma tahvlile, sa oled meie klassijuhataja!"

lisaks sellele ei saa nad ise ka teiste klassidega eriti (loe: ÜLDSE) läbi. viiendikud on tatikad, kitukad ja peded, seitsmendikud on rõvedad ülbikud, pugejad ja peded. ja nii nad eriti teiste klassidega ei suhtle, vaid hoiavad pigem omaette (kui suhtlemiseks nimetada teiste sõimamist, siis natuke suhtlevad ka).

täna oli siis kauaoodatud matkapäev, kus me kahjuks pidime sõitma 10 kilomeetri kaugusele randa, mis pani proovile kõik mu sportlikud oskused. täna olen elus, vaatame homme edasi! hommikul aga selgus katastroofiline tõsiasi! ka 7. klass valis matkapäeva sihtpunktist sama koha! 

"miks nad tulevad sinna? meie pidime ju enne minema? me ei taha neid sinna! õpetaja, ma ei tule, kui nad tulevad! õpetaja, aja nad ära!"

ära ma neid siiski ei ajanud, sest ma lootsin, et ruumi on kahele klassile. kohale jõudes selgus, et 7. klass on TÄPSELT seal, kus nemad tahaksid olla ja miks need peded peavad siin üldse olema. kogu matkapäev nägi välja järgmine: minu klass istus kuskil varjulises kohas metsa ääres ümber lõkke ja pildus nii üksteise kui 7. klassi suunas, 7. klass mängis suurema osa ajast võrkpalli ning läks siis minema. 6. klass ei olnud nõus võrkpalli mängima, sest nende pededega nad ei mängi. 

kogu 6. klassi "matkapäev" möödus täpselt samamoodi, nagu on välja näinud kõik klassiõhtud ja muud üritused, kuhu me klassiga lähme. nad lihtsalt ei tee midagi! on inimesi, kes solvuvad ja neid, kes solvuvad, sest nende peale solvuti. lisaks veel neid, kes vihastavad solvujate peale ja lähevad mõneks ajaks kuskile minema ja siis paar õpilast, kes tuima näoga tühjusesse koos minu vaatavad ja kojuminekuni sekundeid loevad. absoluutselt kõik ühised ettevõtmised on sellised. see klass lihtsalt ei tööta koos. 

samasugune räige sõim on igapäevaseks kaaslaseks ka klassisiseselt. nad sõimavad sõpru ja vaenlasi ühtemoodi. on näiteks täiesti normaalne, et kui üks ei anna teisele oma limonaadi juua, siis on ta sellepärast pede või kui tüdruk ei luba poisil oma rattaga sõita, on ta järsku lits või värdjas (või ka pede).eriti meeldib kogu klassile sõna "pede". see peab olema igas lauses, muidu pole sa üldse tegija! 

kui me mõned tunnid olime niimoodi tegevusetult aega veetnud, siis lõpuks mul viskas üle, sest mul oli külm ja igav ja ma oleksin võinud 100 muud asja teha, kui kuskil tuulises rannas pingi peal lõket jõllitada. parasjagu olid suurem osa solvujaid ja vihastajaid ja niisama vahtijaid ka ilusasti ühte kohta kokku kogunenud ja ma läksin ja ütlesin, mida ma neist täpselt arvan. 

esiteks üldse, millel põhineb nende väide, et see või too õpilane on pede? miks nad seda arvavad ja kuidas nad teavad, kas inimene on hetero- või homoseksuaalne, mille peale kõik ainult jõllitasid ja kordasid sõna "hetero", nagu nad oleksid seda esimest korda kuulnud. siis ma mõtlesingi, et nad vist päriselt ei saagi aru, mida see sõna tähendab, lihtsalt hea kasutada. tuletasin meelde, et minu kooli ajal kasutati sõnu "loll" ja hullemal juhul "jobu" samamoodi igal pool, kui keegi midagi nõmedat tegi. tänapäeval siis pole ilmselt need sõnad populaarsed. samas ma pole sellist sõna teistes klassides nii suurel määral täheldanud.

ja minu teine suur küsimus oli, kuidas saab olla, et sa ütled oma sõbrale üldse pede, kui ta ei luba sul oma rattaga lõkkesse sõita? et kas on siis normaalne oma sõbrale öelda nii, kas on normaalne kutsuda klassiõde värdjaks? milline poiss ütleb tüdrukule nii ja tüdruk jookseb nuttes minema ning kõik ongi normaalne. MILLE PEALE 6. KLASS VALGUSTAS MIND KA JA ÜTLES, ET SEE ONGI TÕELINE SÕPRUS. seepeale valgustasin mina omakorda neid ja ütlesin, et kuidas see on sõprus, kui keegi saab selle sõimu sees pidevalt haiget? 

nad ei oska üldse mõelda tagajärgedele. näide: poisid lasid klassiõe jalgrattakummi tühjaks, tüdruk sõitis tühja kummiga koju ja see läks täiesti katki. ups! poisid kehitasid õlgu ja ütlesid, et see polnud nende süü. kelle süü see siis oli?

kui ma olin kõik hingelt välja öelnud, mille poolest nende käitumine mind häirib ja kuidas neil oleks tagumine aeg hakata tagajärgede peale mõtlema, pakkisin oma asjad kokku ja marssisin minema. st sõitsin 10 kilomeetrit tagasi...

kui pärast paar õpilast (kes polnud siis juures, kui ma seda kõike klassile teatasin) pärast minu klassi tulid, siis nad teatasid ainult, kuidas ülejäänud olid öelnud, et ma ütlesin, et 7. klass on parem kui 6. klass. jah, see oli täpselt see, mis ma ütlesin...

 

õnneks on viimane nädal. huvitav, kas on võimalik, et kõik see on tingitud lihtsalt puberteedist ja sügiseks on nad jumala normaalsed? lootus kustub viimasena!