Kolmapäev, 28. jaanuar 2015

kuidas minu klassi poisid tüdrukuid ära kasutavad

7. klassis pole tüdrukute ja poiste arv päris võrdne. Kümne tüdruku kohta on kuus poissi ja kui võiks arvata, et see tähendab mingisugust tüdrukute ülemvõimu, on asi tegelikult täiesti vastupidine. 

Meie klassi juhivad poisid. Võtame näiteks hiljutise peo. Tüdrukud palusid väga kenasti, et poisid ka jääksid. Palusid ühe korra, palusid teise, aga ikka poisid seletasid, kuidas nad tahavad koju minna. Ütlesin tüdrukutele ka, et pole ilus poolvägisi ka teisi kinni hoida, kui nii väga tahavad lahkuda. 

Aga siis tundus, et väga ei taha ikkagi. Hakkasid hoopis kauplema ja teatasid, et kui tüdrukud põlvili langevad ja paluvad, siis nad kaaluvad jäämist. 


Ja nagu sellest veel vähe oleks, olid tüdrukud valmis seda tegema! Keegi siiski anuma ei hakanud, seega poisid tundsid, et neile on ilmselgelt liiga tehtud ning sättisid end minema, ise veel pidevalt rõhutades, kuidas nad kohe hakkavad ära minema. Kui üks tüdruk võttis mõistuse lõpuks pähe ja ütles teistele ka, et mingisugune uhkus võiks ikka alles jääda, marssisid megasolvukad poisid uksest välja. "Mismõttes tüdrukud näevad nii vähe vaeva, et me siia jääks?!" Nagu sellest veel vähe oleks, joosti poistele järele, et neid viimast korda paluda. 

Meie klassis tüdrukud peavad väga vaatama, mida ütlevad või teevad, sest muidu võib mõni poiss kogemata solvuda. Siis peab ruttu oma kohutava eksimuse heaks tegema, vabandama ette ja taha, et nad julgesid kõrgeaulisi härrasid solvata. Härrad siis keerutavad ja panevad tüdrukuid maksimaalselt oma pilli järgi tantsima. Tüdrukud muidugi kehitavad õlgu, et mis me siis teeme, kui nad sellised on.

Muidugi ei ole ka tüdrukud solvumist ära unustanud. Seetõttu on tekkinud ka olukord, kus keegi on kogu aeg klassis solvunud. Ma ei suudagi seda enam jälgida, kes jälle midagi valesti tegi ja kes end äärmiselt solvatuna tunneb. Pidevalt on midagi uut jälle käimas. Ma isegi ei mõtle selliseid väikseid tujutsemisi, neid on nagunii kakskümmend viis tükki päevas, vaid grupihierarhia on ka pidevas muutumises. Ega ei võigi end kindlalt tunda, ühel päeval lähed kooli, oled popp ja lahe, järgmine päev juba ei tehta väljagi ja ignoreeritakse, samas ise väldid omakorda teisi õpilasi, kellega üle-eelmisel nädalal läbi said.

Ei tahaks olla 7. klassi õpilane....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar