Kui kooli läksin, sain õpetamiseks 5.-7. klassi. Eelmisel õppeaastal jõudiski 7. klass sinnamaale, et olid hoopis üheksandikud, lõpetasid põhikooli ja on mööda ilma laiali. Osad on päris lähedal, kuid ei õpeta ma neist enam kedagi, kuna olen ikkagi põhikoolis ainult. Sellegipoolest on rõõm endisi õpilasi näha.
Kui mina õpilasena tänaval enda õpetajat kohtasin, siis hea meelega oleks otsa ümber pööranud ja tuldud teed tagasi kõndinud. Vähemalt teisele poole teed mindud või kuidagi käitutud, nagu ma kohe üldse ei märkaks mitte midagi ega kedagi. Siis tundus see ikka jube kaval olevat, kuid nüüd näen kohe ära, kui õpilane üritab teeselda, et mind ei näe. Olgu peale, ei viitsi ise ka tõmblema hakata ja kui minust mööda kõndimine selline piin on, siis las olla.
Seda enam panevad mind imestama olukorrad, kus õpilased ise tulevad minuga rääkima. Näiteks suvel tuli üks õpilane selja tagant ligi ja kõnetas mind. Ma poleks teda mitte mingil moel näinud, seega ta poleks pidanud isegi ära jooksma. Aga ta hoopis tuli mu juurde ja me isegi rääkisime. Järelikult ma vist väga ebameeldiv ei ole, kui lausa juurde tullakse vestlema.
Endisi õpilasi kohtasin esimest korda ka Suures Linnakoolis, kes Maakoolist sinna 10. klassi olid tulnud (ilmselgelt sellepärast, et Maakooli õpetajad on lihtsalt nii jõledad ja peletavad kõik ära, nagu ma paar postitust tagasi rääkisin). Mina jälle muidugi ise kedagi ei näinud (ma reaalselt kõnningi nii kogu aeg ringi, et kedagi ei näe ja siis peabki ekstra minu juurde tulema, veel parem täitsa ette seisma ja midagi ütlema, et ma ka aru saaks), aga kuulsin, kuidas keegi hüüdis "õpetaja". Tunnen ennast alati väga puudutatuna, olgugi et ma mitte ainuke õpetaja seal majas pole. Seekord olin ikkagi mina, keda hüüti ja mida ma näen: minu lapsed eemal lehvitamas, suu kõrvuni (issand kui imelik on öelda 16-aastaste kohta lapsed, kuna ma ise enda arust olen veel väga noor, nii paar aastat neist vanem).
Läksin siis küsima kohe, et kuidas on, Suur Linnakool ikkagi. Eks nad päris segaduses ja eksinud tundusid ka, kuid esimese asjana teatas mulle üks poiss, et ta sai eesti keeles "5". Ise nii õnnelik, nagu oleks just eksami sooritanud. Kiitsime siis eelmist eesti keele õpetajat ka, sest kuidas muidu selline asi võimalik oleks. Aga alustada enda päeva sellega, kuidas endine õpilane õhinaga teatab, et tal läheb minu aines väga hästi, on ikka äärmiselt hea tunne. Nii hea, et ma ei lasknud isegi häirida sellest, et ma pidin kaks tundi järjest kuuendike peale kuri olema ja kõike 15 korda seletama.
Kujutate ette, eesti keeles "5".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar