miks ma pean kogu aeg kuri olema?

Ma olen tore ja lõbus inimene (täiesti objektiivselt ise hinnates), kuid sellegipoolest ei saa ma koolis selline olla. Miks? Sest ma pean lihtsalt kogu aeg kuri olema. KOGU AEG!

Esimest aastat tööle minnes ei osanud ma muidugi mingit seisukohta võtta. Ma ei teadnud, milline õpetaja ma olen. Arvasin, et mul on hästi raske rahulikuks jääda, sest tahaks kõiki ÕS-iga visata. Tegelikult on mulle tulnud suure üllatusena, et suudan päris palju välja kannatada ning kui lähengi närvi, siis vaikselt enda sees. Ei pista klassi ees karjuma ja pole kedagi veel millegagi visanud ka. 

Üsna pea sai aga selgeks, et veidi väheseks jääb kommentaar lobisemise, telefoni kasutamise, unistamise jm kohta. Mõne klassi puhul mõjus see viieks minutiks, teisel juhul isegi nii kauaks mitte. Järelikult pidin mõtlema muud süsteemid välja, et klassis ometigi õppida saaks. 

Olen proovinud rääkida õpilastega nagu normaalsete inimestega, sest näiteks 8. või 9. klassis peaks teoreetiliselt olema juba inimesed, aga mõnes klassis ei huvita see jutt väga kedagi. Naljakas on see, et klass on väga tervik ehk siis nipid võivad toimuda kogu klassi peal või mitte üldse. Eriti kummaline on see paralleelklassides, kus on täpselt samas vanuses lapsed, kuid täiesti erinevad. Mõnele piisabki, kui ma juhin ainult tähelepanu sellele, et ei tasu nii kõvasti minuga võidu seletada. 

Üldiselt pean ma lihtsalt olema kogu aeg väga kuri. Näiteks 6. klassis on mul selline süsteem, et ma panen tunni jooksul kirja kõikide õpilaste segamised ning teatud arv tähendab märkust e-kooli. Mingil põhjusel seda nad ei taha, mistõttu üritavad end enam-vähem vaos hoida. Minu jaoks tähendab see, et pean ju 45 minuti jooksul registreerima igasuguse tõmblemise, mis on nii raske ja tüütu ja aeganõudev. Üldse ei viitsi neid kriipsukesi iga kord sinna paberile vedada. Aeg-ajalt teatan mõnele, et ta on näiteks ühe rikkumise kaugusel märkusest, siis ehmatavad ära ja ei julgegi tunni lõpuni midagi teha. Pärast tulevad muidugi uurima ka, et ega ikka märkust tule. Kui ma olin seda juba mitu tundi teinud, siis lootsin, et nad suudavad nüüd ise end kontrollida, kuid kohe läks käest ära. Nii kui ma kullipilgul klassis ringi ei käi, on kohe neil enda arust vahetund. 

6. klassis tegin veel eelmine aasta nii, et joonistasin iga tund tahvlile skaala lärm - vaikus ning hakkasin mingit tärnikest siis vastavalt enda äranägemise järgi liigutama. Kui läks jutuks või saginaks või mõni arvas, et ta pole tunnis, siis liigutasin seda üha lärmi poole. Mõned minutid vaikust jälle teises suunas. Tunni lõpus lärmi poole ei tohtinud jääda, sest sellele järgnes midagi (tunnikontroll näiteks või lisaülesanne). Samuti toimib ainult nii kaua, kui seda tahvlile märgin. Kui ühes tunnis jätan tegemata, on see signaal õpilastele, et enam ei pea vait olema. 

Enda rahututele hingedele tegin vahepeal iga teema juures tunnikontrolli. Selleks oli tegelikult palju põhjuseid. Tunnis käituda nad tõesti ei osanud, kuid ka kodused tööd olid pidevalt tegemata, mõttega kaasa ei töötanud jne, seega mõtlesin sundida neid õppima. Nägi see siis välja nii, et nendel, kes enne ei õppinud, oli lõpuks lihtsalt kümme korda rohkem halbasid hindeid, sest ilmselgelt ei hakanud nad ikka õppima. Mina sain aga iga nädal lisatööd. Seega mingi hetk lõpetasin selle ka ära.

Nüüd mul muud süsteemi polegi, kui ainult olla hommikust õhtuni hästi kuri. Muudkui märgin pisematel neid kriipse ja pean suurematele monolooge te-õpite-iseenda-jaoks-ja-olete-suured-inimesed teemal. Kasutan ka tunnikontrolle ikka veel. Tavaliselt siis, kui eelmine tund oli totaalne ebaõnnestumine ja õpilased on suutnud jälle midagi korraldada. Siis viskan kõigile tunnikad ette ja pärast on korraks rahu, sest nad on ilmselt nii pahased mu peale. 

Lõpuks tulen koju ja olen sellest kurjustamisest nii väsinud. Miks ma pean iga päev nii palju vaeva nägema, et nad vait oleksid?! Kui ma olen näiteks enda üheksandikke õpetanud juba üle kolme aasta, kas nad siis iga tunni alguses mõtlevad, et oot, proovime, kas täna õpetajale meeldib lobisemine. Kas tõesti ei jõua lõpuks kohale, et äkki oleks vait.