Miks lastel on enda tulevikust ükskõik?

Ettevaatust, üldistan!

Olen jõudnud enda õpilastega 9. klassi. Jah, mina olen jõudnud, mõned õpilased veel, aga poolel klassil pole ikka sooja ega külma, et neil on käsil põhikooli viimane aasta. 

Esimene veerand hakkab tasapisi lõpusirgele jõudma ja jätkuvalt on pooltel kaheseisud. Mitte ühes aines, vaid peaaegu kõikides (v.a umbes käsitöö ja kunst). Minu mõistus on otsas! Kui juhin sellele tähelepanu, saan kas õlakehituse või umbmäärase podina "on jah käest ära läinud" ja "võtan end kokku". Millal ometigi see kokkuvõtmine juba algab? Ootan seda juba neljandat aastat.

Mõned näited:

inglise keele sõnavaratest: kuus "1" ja üks "2",

bioloogia hindeline ülesanne: kaks "1" ja kuus "2",

keemia kontrolltöö: kolm "1" ja kolm "2".

eesti keele kontrolltöö: parandamine on pooleli, kuid oskan seni öelda, et maailmas on kokku 28 keelt, kõige rohkem räägitakse maailmas soome-ugri keeli, mida kõneldakse näiteks Liivis. 

Mul on 14 õpilast, kellest umbes pooltel igas aines iga töö ebaõnnestub! 

Kui ma räägin õpilastega, siis lubatakse maad ja ilmad kokku. Kindlasti parandatakse kõik hinded ära, kindlasti järgmisel veerandil õpitakse paremini (mis siis, et neid järgmisi veerandeid on hakanud jube väheks jääma). Kas nad tahavad pärast põhikooli kuskile edasi minna? Ilmselgelt! Kas nad mõtlevad, kuhu nad selliste hinnetega sisse saavad? Ilmselgelt! Nad on veendunud, et ametikoolis ei vaadata hindeid, vaid rullitakse punane vaip lahti, et sellised austatud inimesed on otsustanud nende kooli kasuks. 

Vestlused vanematega ei ole targemad.
"Aga see õpetaja vihkab mu last. Ta vihkab kõiki meie perekonnast ja sellepärast kiusabki!"
"Ta ütleb küll, et on õpitud, aga ma ju ei tea..."
"No ta vaatab oma seebikaid kogu aeg, need hinded ei saagi head olla. Ta ei õpi kodus üldse."
"Matemaatikast ei saanud mina ka omal ajal aru. See on ju nii raske! Tüdrukutel ongi raske reaalainetes!"
"Mina olen juba alla andnud, mina temaga hakkama ei saa. Vaadaku ise, suur inimene juba!"