1. september!

Hurraa(?), minu neljas 1. september õpetajana! Olgu mis on, kuid 1. september on olnud kogu aeg ikka eriline päev. 17 aastat (üli)õpilasena ja 4 õpetajana, mis tähendab, et pole tegemist ikka päris tavalise päevaga. 

Samuti on minu neljas 1. september klassijuhatajana. Võtsin kohe klassi, sest tundus hea mõte võtta endale õpetamise kõrvale, millest ma alguses nagunii suurt midagi ei jaganud, veel üks kohustus. Üle kivide ja kändude olen nendega jõudnud 9. klassi. 

Esimese päeva positiivse poole pealt: sain lilli! Arvasin, et üheksandikud on juba nii suured ja lillede toomine sobib ainult tittedele ja minu uhked suured inimesed seda ometigi tegema ei vaevu. Eksisin! Lillesülem on küll kahanenud aastatega, kuid siiski uhkelt vastu pidanud. Tublid viimased vaprad (või nende vaprad emad), kes hommikul peenrale astreid korjama viitsisid minna. 

Esimese päeva vingumise poole pealt: minu klass ei hooli minust! Ilmselgelt veits vastuolus eelmise lõiguga, kuid teatasin täna just, et sel aastal õpetan ainult 1. veerandi neid ja siis lähen minema ning kedagi ei huvitanud, et ma ära lähen. Null emotsiooni! Nad tahtsid teada ainult kolme asja: kes edasi hakkab õpetama, kes hakkab klassijussiks ja kas võib ära minna. Mina näiteks oma rumala peaga mõtlesin, et olen päris normaalne õpetaja ja klassijuhataja ning õpilased tunnevad huvi või ehk on isegi veidi kurvad selle peale. Tagatipuks arvavad ekslikul kombel ka teised õpetajad, et ma olen jube lähedane oma klassiga ja käisid ükshaaval uurimas, kuidas nad ikka reageerisid ja kas olid kurvad, mistõttu pidin kümme korda ütlema, et neil oli ükskõik. 

Vahet pole, lähen vaatan oma astreid ja söön sefiiritorti, sest 1. september ikkagi!