Laupäev, 18. oktoober 2014

kui direktor tunnis käis

Ühel ilusal päeval otsustas direktor külastada mu 7. klassi tundi ning tegu oli üllatusega nii mulle kui õpilastele. 

Nägi välja see siis nii, et tund oli alanud juba, kui järsku õpilased olid sellise näoga, nagu oleksid kummitust näinud ning hüppasid kõik püsti. Kuigi ülikooli ajal sai ikka näidistunde antud mitu korda, võttis mul ka põlve värisema ja pidin paar sekundit end koguma. Mis on imelik, sest andsin ükskord praktika ajal sellist tundi, mida vaatles veel minu kursusekaaslane, õpetaja, kelle tunde ma andsin, veel üks õpetaja, ülikoolist vaatleja ja veel mingi võõras inimene, kellel ka oli mingil heal põhjusel vaja seda tundi näha. 

Igatahes jätkasin ma siis rõõmsalt tunniga ja lootsin, et need seitsmendikud suudavad end talutavalt üleval pidada (mis ei oleks tohtinud olla väga raske, kuna päris mitu õpilast sellel päeval puudus), kui selgus, et oleksid pidanud oma soovides täpsem olema. Ei, 7. klass käitus väga korralikult, nad ei seganud tundi absoluutselt, ei lobisenud ega rääkinud vahele ega rääkinud üldse. No tegelikult ka üldse ei rääkinud.

See tähendab siis seda, et mina pidasin klassi ees monoloogi, kuna kõik õpilased olid nii šokis, et direktor tundi vaatleb. Olen tihti soovinud, et 7. klass natuke oma lobisemist piiraks, kuid see oli juba liig. Kui ma igapidi vastuseid pinnisin õpilastelt, et natukenegi dialoogi arendada, oli haripunktiks see, kui üks neist julguse kokku võttis ja midagi sosistas. Mida, seda ma loomulikult ei kuulnud. 

Kui direktor tunnist lahkus, ohkasid kõik õpilased valjusti ja korraga. Ütlesin neile ka, et liiga vaikselt tunnis olemine on omakorda jälle halb, sest kui ma iga küsimuse peale saan ainult mõne hirmunud silmapaari, ei ole ma ju ikka rahul. Õpilased leidsid aga omakorda, et kui nad midagi ei vasta, siis nad ei saa ka valesti vastata, seega peaks ju kõik hästi olema?




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar