Neljapäev, 27. november 2014

maakooli külajutud

Väikses kohas teavad kõik kõiki ja kõike. Mina olen aga siin omaette eraldi mullis. Ei ma tunne kedagi, kohe põgenen siit ära ka, kui tööpäev läbi. Seega ma ei kuulegi seda halba, mis poejärjekorras minust räägitakse. Ma ju ei käigi siin poes ja linnas ei klatšita mind eriti. 

Aga väikestes kohtades on ju teine lugu. Meie koolis on praegu olukord, kus kõik õpetajad olevat halvad. Seda arvamust siis igal pool kõva häälega ka kuulutatakse: näiteks kodus lastele, poejärjekorras naaberküla elanikule jne. Kuidagi oleme jõudnud sinna, et absoluutselt kõiges on süüdi õpetaja. Kui õpilastel on halvad hinded, siis järelikult ei olnud töökäsk arusaadav, töö oli liiga raske, õpetaja õpetab halvasti. Midagi sellist see peab olema, ei saa ju olla, et laps ei õpi! 

Hiljuti oli meil suur üldkoosolek, kus siis kõik õpetajad pidid ka kohal olema. Oli küll võimalus kõikidel lastevanematel mured südamelt ära saada, kuid eriti seda ei kasutatud. Midagi sellist ei küsitud, mis oleks otse suunatud õpetajale (kas või siis need suured probleemid, et miks on seitsmel õpilasel kontrolltöö „2“). Sellele järgnes mul oma klassi vanematega eraldi koosolek ja siis oli küll kommentaare ja küsimusi. Loomulikult mitte minu ainete kohta, sest nendele ma oskaksin vastata. Aga näiteks geograafia on nii raske, õpilased ei saa aru, kuidas atlast kasutada, sest see on nii keeruline ja õpetaja on ka väga halb. Kui ma üritasin selgitada, et nojah, nad ei oska ÕS-i ka kasutada, sest osadel pole tähestik peas, siis sellest keerutati kohe välja ja oli vaja rääkida jälle nendest ainetest, kus ma ei saa ju 100% kindlusega öelda, et õpilased ei õppinud. Järelikult õpetaja ei õpetanud piisavalt hästi/kaua/arusaadavalt! Õpetas hoopis karjudes/kiirustades/selgitamata. 

Mul on pika töökogemuse jooksul olnud ikka väga mitu tööd, kus suurel hulgal õpilastel on mitterahuldavad hinded, aga mitte ükski kord pole ma saanud kirja või telefonikõnet, mis küsiks selle kohta. Kas või oma lapse kohta. „Miks on minu lapsel veerandihinne kaks?“ Aga keegi ei küsi. Õpilane ei küsi, lapsevanem ei küsi. Ainult mina seisan klassi ees ja iga päev küsin. Ja õhtul endalt kah! Et mis ma siis saaksin teistmoodi teha. 

Viimane külajutt on siis see, et üldkoosolekul oleksid pidanud istuma õpetajad kõige ees ja ikka näoga lastevanemate suunas. „Kas nad siis ka julgeksid midagi öelda????“ Kas siis üldkoosolek peaks olema õpetajate piinapink, kus me peame suutma ennast kõikide lastevanemate ees selgitada? Ma võin selgitada ennast küll, kuid ma ei saa seda teha kõikidele korraga. Aga miks ei tule siis keegi küsima oma laste hinnete või käitumise või mille iganes kohta? Miks ainult kehitatakse õlgu ja pomisetakse: „Puberteet…“ 

Kui õpetaja käest ei küsita, kuidas tema konkreetseid situatsioone näeb, siis ongi väga kallutatud vaade. Toon näite sellest, kuidas ma paar päeva tagasi poisse solvasin. Meil on nii, et jõuludel peab iga klass esinema mingisuguse kavaga ja „lunastama“ jõulupakid välja. Minu omad otsustasid siis tantsida. Kuna ainult üks poiss tantsib, ülejäänud seda ei tee („Need, kes tantsivad, on peded!“), jäid nad ikka siia koolimajja, mistõttu ma läksin nende juurde ja küsisin, et mis nad siin teevad. Ja nii küsisingi. "Mis teie siin teete?" Ja seda ilma igasuguse varjatud mõnitamise, süüdistamise või vihata, mida nad kogu aeg minu ja teiste õpetajate kõnest välja loevad, sest pidevalt olevat see või teine õpetaja neid solvanud ja kui ma küsin täpsemalt üle, siis selgub, et õpetaja oli ütelnud seda oma kehakeelega. Ahah, oli oma kehakeelega ütelnud, et kõik 7. klassi õpilased on lollid? Tahaks seda klassi ees võimlevat õpetajat siis näha, kes kontrolltöid kätte andes oma kehakeelega erinevaid mõtteid edastab. 

Nüüd siis järgmine näide, kuidas kuri õpetaja lapsi piinab ja solvab. Kui ma olin oma täiesti tavalise küsimuse ära jõudnud esitada, hakkasid poisid õhku ahmima: „Misssasssja, ei või siin enam istuda ka siis, jah. No fain, me siis lähme minema. Kogu nädala(?) on olnud jutt, et teeme proovi ja nüüd aetakse meid minema. Hea küll siis, vabandust, et me siis siin oleme,“ ja jooksevad minema (lõppu oleks tegelikult sobinud ka karjuda veel eemalt, et vabandust, et me elame!!!). Tüdrukud ohkavad, et näe, õpetaja, mis sa nüüd tegid, nad jälle solvusid. Ning jooksevad poistele järgi…



Kui nüüd need poisid lähevad koju ja ütlevad, et õpetaja ei luba neil koolis viibida ja sõimab neid kogu aeg (viidates ülalpool kirjeldatud situatsioonile), aga mitte keegi ei tahagi teada, kuidas mina seda asja näen, siis olengi mina ju paha inimene, keda kassajärjekorras taga rääkida. „Issand, kujutate ette, ise noor inimene, aga juba nii kibestunud. Ainult karjub meie laste peale.“ Kas ma pean siis sellepärast koosolekul istuma kõige ees? Ja siis mis, paluma vabandust oma kohutavate vigade pärast? Ma pole midagi valesti teinud, aga kedagi ei huvita see. Võiks arvata, et äkki ka koolis toimib süütuse presumptsioon, aga mind lüüakse risti juba enne, kui ma teada saan, et ma kellegi arust midagi valesti tegin. Ja rohkem infot polegi vaja. „No vaata ainult seda, julgeb veel  mulle silma vaadata. Ise on selline kohutav inimene.“


1 kommentaar:

  1. Külajuttudega on nii, et kui keegi neid sulle edasi ei räägi, siis pole neid ka olemas. Tegelikult ju on, aga minu jaoks pole. Varasematel aastatel on küll juhtunud, et mõni "eriliselt hooliv ja heatahtlik inimene" on mulle mõned jutud ette rääkinud, aga kuna olen näidanud silmnähtavat ükskõiksust nende suhtes, siis pole viimasel ajal enam keegi üritanud. Mõni jälle vihjab, et oi kui sa teaksid mida see ja teine sinu kohta rääkis, aga ise midagi täpsemalt ei räägi. Kui päris aus olla, siis mõningaid naljakaid asju tahaks vahel ikka kuulda, head nalja on vähe ja see kuluks marjaks ära. Ja veelgi enam - kui sinust midagi ei räägita, siis sind pole peaaegu olemaski - räägitakse ju ikka täisverelistest ja elusatest õpetajatest, kes inimestele meelde jäävad.

    VastaKustuta