Esmaspäev, 8. september 2014

täna olen ma maailma kõige halvem õpetaja





tänane 8. klassi tund. kõik istuvad rõõmsalt, kuni ma hakkasin rääkima. nimelt panin ju pingid nii, et moodustuksid neljased rühmad ja lubasin ka õpilasi hakata ümber tõstma, et kui nad peaksid kunagi lõpetama, siis nad on suurepärased arutlejad ja suudavad absoluutselt kõikide inimestega koostööd teha ning mõtlevad tänutundega minu peale, kelle tõttu see nii on. see nädal ma siis tõstsingi suvaliselt õpilased ringi, mis võttis umbes viis minutit aega, sest absoluutselt igas klassis oli paar halajat, kes oleksid enne surnud, kui mujale istunud. muidugi ma kiusasin neid nimme ja panin nad istuma just sellega, kellega nad üldse ei taha koos istuda (sest ma ju täpselt tean, kes keda seal vihkab ja mul pole õhtuti targemat teha, kuid kodus salaplaane haududa, kuidas õpilastel kõige vastikum oleks õppida). ja mõelda vaid, mina ainult tahtsin natuke head. selge, nad siis vist ei täna mind lõpetamisel...

kui ma olin selgitanud tänast ülesannet, milleks oli lühiarutluse kirjutamine, valdas kõiki muidugi hämming, sest mis see arutlus üldse on ja 100 sõna pole üldse mõeldav ja miks peab alustama sissejuhatusega ja kas on üldse kindel, et lause algab suure tähega ja miks pealkirja peab ise välja mõtlema? kui ma olin kõikidele küsimustele vastanud (kaasa arvatud sellele, kas seda peab päriselt ka tegema), siis üks poiss lihtsalt ohkas üle klassi ja teatas, et ma olen maailma kõige halvem õpetaja. arusaadav ka, sest tööülesanne käis ilmselgelt üle jõu


teatasin siis selle peale, et kõige toredamad ja kõige halvemad õpetajad ongi ju need, kes meelde jäävad. keskpäraseid ei meenuta keegi, kuid nüüd ma vähemalt tean, et te mäletate mind kümne aasta pärast, vastikustundega küll, aga siiski.

mina ei tea, kas need, kes on 30 aastat näiteks koolis töötanud, on miskised robotid, aga kui mulle kehvasti klassis öeldakse, tahaksin ma seda õpilast õs-iga visata ja koju teki alla põgeneda. kas 20 aasta pärast ma lihtsalt naeratan ja see teeb ainult veidi haiget? mul ükskõik, kas nad mõtlevad seda tõsiselt või mitte või et kuna neile ülesanne ei meeldi, siis tal on õigus mulle nii öelda. mulle ei meeldi ka mõne õpilase lollid vastused, kuid ma ei ütle talle, et ta on kõige lollim õpilane siin klassis ja võiks algkooli tagasi minna. ma ütlen, et see pole kahjuks õige ja kas ta tahaks täiendada või täpsustada (või endale aju hankida. seda ma ka muidugi ei ütle). 

selle asemel ma seisan seal klassi ees ja üritan naljakat vastulauset välja mõelda, sest ma ei saa ju näidata, et mind haavas tema totakas kommentaar. siis ma tulen koju ja hakkan edasi-tagasi analüüsima seda situatsiooni: aga äkki olin mina süüdi, kas ma tegin midagi valesti, ma võib-olla tegin midagi valesti, ma oleksin võinud teisiti teha, issand jumal, ma olen nii halb õpetaja, miks ma üldse töötan koolis! 



2 kommentaari:

  1. 30 aasta pärast, isegi juba 5 aasta pärast, tulevad need kõige halvemini ütlejad sulle särava näoga tänaval vastu, hõikavad juba kaugelt tervitusi, tunnevad su käekäigu vastu huvi ja tahavad rääkida. Olen kuskilt lugenud ja mu oma kogemus kinnitab seda, et õpilastele jääb meelde just see õpetaja, kes nendega isiklikult tunnis kõige rohkem tegeleb, olgugi see tegelemine ainult üks pidev korralekutsumine ja riidlemine.
    Muuseas - kas lause ikka algab suure tähega? Võib-olla mõni õpilane loeb ka seda blogi ja tal on ses asjas põhjendatud kahtlusi tekkinud :)

    VastaKustuta
  2. Tead, ma ütlen ausalt. Ära hakka igasugu eksperimentaalsete õpetamismeetodietag üldse jändamagi, need ei tööta põhikoolis eriti. Gümnas küll aga -- põhikoolis -- naerukoht.
    Pole mõtet põdeda, mis need õpilased sulle tulevikus ütlevad. Ei ütle midagi, sest on maailmas laiali.
    Aga mina võtan ka kõike südamesse ja see on nõrk koht. Kivist süda, kivist nägu peab tänapäeval õpetajal olema.

    VastaKustuta