kes on süüdi, kui poolel klassil on kontrolltöö halvasti sooritatud?

Ütleme, et oli suvalises aines kontrolltöö. Esines kõiki hindeid (nagu peaaegu alati), kuid pea pooltel oli hindeks "2" või "1". Kes on nüüd süüdi? Lollid õpilased, laisk ja mittepädev õpetaja, vananenud õpikud, täispressitud õppekava, mul-on-liiga-kiire-kogu-aeg suhtumisega lapsevanemad või hoopis miski või keegi muu?

Kui ma veel ülikoolis õppisin, ütlesin alati kõiketeadja pilguga, et kui ikka pool klassist läbi kukub, siis peab õpetaja peeglisse vaatama. Ei saa ju olla, et need tupsununnud seal klassis kõik lollid on. See on ikka õpetaja süü, kas pole tema jutt kohale jõudnud või ei vaevunudki ta korralikult seletama või tegi töö liiga ruttu/raske/pika. Igatahes ei mahtunud mulle pähe, et süüd võiks natukenegi õpilaste õlule veeretada, sest ei saa ju pool klassist olla puupäid täis. Või siiski?

Veel eelmise aasta alguses uskusin seda ise, aga siis ühel täiesti tavalisel päeval tegin ka 7. klassile kontrolltöö, kus vähemalt pooled õpilased läbi kukkusid. Vaatasin ka siis kohe ruttu peeglisse, et issand jumal, ma ei sobi ju õpetajaks, ei suuda lihtsat astmevaheldust ka õpilastele selgeks teha, minu pärast on kõigi veerandihinded rikutud ja mis mul ometi viga on, et ma ei suuda lihtsalt ühte teemat lastele selgeks teha. Kui ma olin seal kujuteldava peegli ees siis mõnda aega seisnud, kuid vastused polnud minuni mingil põhjusel tulnud, otsustasin õpilasi kuulata, et mis nemad arvavad, kas loll olen mina või nemad? 

Õpilased võtsid küll süü kohe enda peale, et ikka nemad on lollid ja ei saa midagi aru ja mina ei ole midagi valesti teinud. Võta nüüd näpust, kas nad tahtsid mu tuju parandada, kartsid, et ma viskan neid mõne mehise sõnaraamatuga või ongi tõetera sees. Igal juhul olen täheldanud, et õpilastel on kadunud n-ö hirm hinde ees. Võib-olla on see minu luul, et vanal heal ajal, kui mina veel noor olin, siis halbasid hindeid kardeti ja palju õpitigi ainult sellepärast ära, et mitte kahte saada (ehk tegin seda ainult mina ja mõned mu tuttavad), aga praegu ma seda oma klasside juures ei näe.

"Üks kaks võib ju olla, peaasi, et veerand kolm tuleb."

"Ma ei viitsinud kontrolltööks õppida, nagunii saab uuesti teha."

"Ma ei saa aru, aga konsultatsiooni ka ei saa/taha minna."

Pärast seda korda on mul veel kontrolltöödes ikkagi päris arvestatav osa läbikukkujaid olnud, kuid ikka veel pole süüd iga kord enda juures näinud. Tõsi, on kordi, kus olen endas ka vigu näinud või leidnud tagantjärgi, et töö võis olla liiga mahukas või teema polnud piisavalt hästi selgeks õpitud. Ma ei ole ideaalne, aga ma pole kunagi süüdistanud enda läbikukkumistes teisi ja siis ise mõtelnud, et küll ma teeks kõike hästi, kui ainult lastaks. See-eest lähevad õpilased oma nutulauluga koju ja kui vanemad küsivate nägudega otsa vaatavad, peab olema keegi, kelle suunas näpuga näidata. Räägitakse närvihaigest õpetajast, kes klassi ees iga tunni alguses kõikide õpilaste peale karjub, ei oska oma ainet õpetada, annab kodus liiga palju teha ning koostab liiga keerulisi töid. Ega muidu olekski ju nii halba hinnet saanud, aga õpetaja kiusab. Paar päeva hiljem, kui õpilasel on hädavale juba meelest läinud ja uued kahed vajavad vabandamist, on vanast veerenud pirakas lumepall, kus etteheited õpetaja(te) suunas on võtnud juba nii suured mõõtmed, et mina jälle istun oma kujuteldava peegli ees ja mõtlen, kuidas saab olla nii, et mina enda arust ei ole kunagi klassi ees karjunud, kuid sellegipoolest teadjad inimesed räägivad närvihaigustest õpetajaskonna seas. 

Pean ma jälle end suureks asjatundjaks ja väidan, et on püsiv hulk õpilasi igas klassis (vähemalt minu klassides), kes õpib minimaalselt kui sedagi. Ilmselgelt on erineva raskustasemega teemasid ja minimaalne õppimine võib tihti väheseks jääda. Ikka ja jälle panen ma häid ja väga häid hindeid nendele õpilastele, kellel on ka alati kodutööd tehtud, kes tunnis korralikult kaasa töötavad, mõtlevad ja küsivad. Ja siis see püsiv hulk õpilasi, kes üritab tundides eriti mitte silma paista ja loodab õhtul enne kontrolltööd sündivale imele, kuid kui seda ei juhtu, siis on ikka õpetaja süüdi. Keegi ei taha ise süüdi olla ja tunnistada, et nojah, võib-olla oleks pidanud õppima ka, mitte õnnele lootma. 

Aga kes on siis ikkagi kõige rohkem süüdi? Leian, et see, kes jätab oma töö tegemata. Kui ma ütlen täpselt, mis mõisteid kontrolltöö jaoks vaadata ja mis tüüpi ülesandeid ma töösse panen, kuid õpilane loodab pinginaabri abile/heale õnnele/olematule mälule/tuletõrjeõppusele, siis ta järelikult on jätnud oma töö tegemata. Ta ei ole piisavalt ette valmistunud kontrolltööks. Kui ma ütlen klassi ees, et töö tuleb eesti keele peale/vaadake viimati õpitud teemasid/teen ammu õpitud teema peale arvestusliku töö, sest nad ajasid mind eelmisel tunnil närvi või sest mul on nädalavahetuseks tegevust vaja/panen töösse teemasid, mida ma lubasin sinna mitte panna, siis olen mina jätnud oma töö tegemata või teinud seda halvasti. Küll aga ei tunne ma erilist süüd, kui ma ootan iga päev tulutult neid kahelisi konsultatsiooni ja siis kuu aega hiljem ühel ilusal päeval veerandi lõpus suvatsetakse mu ukse taha ilmuda, et saab teha nüüd siis vä ning kui mul õnnestubki võluda kuskilt sama töö välja, mida õpilane kuu aega tagasi ise tegi, siis sooritab ta selle ikka kahe peale, sest ta pole minutitki kulutanud teema kordamisele.