Neljapäev, 27. veebruar 2014

"õpetaja, kuidas sa meid välja kannatad?"

pärast eilset juhtumit, kus mind tunniandmisest lahkelt vabastati, vestlesin sellest ühe kuuendikuga, kes teatas, et ta võttis need vihikud koju ja ühe teise tüdrukuga parandavad ära esmaspäevaks. ma isegi ei palunud nendel neid vihikuid võtta ega parandada,  aga ju süümepiinad käskisid seda teha. igatahes olin rahul, et kogu ürituse eesmärk sai vähemalt natuke täidetud. aga kui me veel kooliasjadest rääkisime, ütles ta nii muuseas järgmist: "issand, miks sa oled selline, kõigepealt me keerame ullu käki kokku ja siis sa veel muretsed meie hinnete pärast. ma oleks juba ammu alla andnud."

 nad tegelikult ootavad ühelt poolt seda, et õpetaja oleks väga kuri, kisaks klassi ees nii, et nägu punane ja sülge pritsib, samas tahavad nad nii-nii väga igasugustest asjadest rääkida, et neid kuulataks ja neil oleks kedagi usaldada, kes oleks mõistev ja stabiilne. 

probleem ei ole selles, et õpilased ei saaks aru, et kui ta nüüd pinginaabriga tunni ajal juttu räägib, siis ta tundi segab, vaid ta pole lihtsalt välja arenenud selline enesekontroll, et kui tal tuleb super mõte pähe, siis ongi kohe vaja ütelda seda. ei ole reaalselt võimalik vahetunnini oodata. ja siis nad teavad, et nad on nii hirmus halvad lapsed ja tahaksid ainult riielda saada...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar