kuidas me võitleme 7. klassis telefonidega

kui ma alguses läksin kooli, ootasin "suure huviga" seda katsetamisperioodi. noh, et tuleb noor ja tallinnast ja mis tema ka teab ja vaatame nüüd, mis puust ta tehtud on. aga erilisi trikke mulle ei tehtud, lukuauku nätsu ei topitud, tooli millegagi kokku ei plökerdatud, telefoni kapi otsa helisema ei pandud ega midagi. seega üllatusin meeldivalt, et tegelikult ei ürita õpilased kohe teha kõike endast olenevat, et uut õpetajat esimesel nädalal närvivapustuse äärele või niisama nutma ajada.

kuigi kõik klassid on täiesti oma nägu ning erinevad üksteisest nagu öö ja päev, siis alguses oli kõige raskem ikka kuuendikega, kes on mulle küll väga armsad, kuid täielikud sulid ja laiskvorstid. kuid viimasel ajal on hakanud pead tõstma seitsmendike puberteet. küll see on kole haigus!

jõulud tõid mõnele uue telefoni, mille esmasest vaimustusest pole siiani üle saadud. teisel on raske mõista, miks tuleb reeglid kirjutada vihikusse, kui enda näol on tegu fotograafilise mäluga inimesega ning kõik nagunii puhtalt hetkeks pilgu heitmisega meelde jääb. hinded seda kahjuks ei kinnita. siis veel nii- ja naasugused inimesed ja ongi kena kompott. kuigi esimestel veeranditel paistis just kui päris hästi nendega minevat, siis ajapikku hakkas raskemaks muutuma klassi tähelepanu püüdmine. ikka oli kellelgi vaja telefoni näppida, teisel pinginaabrit kiusata, kolmandal avoni ajakirja sirvida, neljandal oli oluline teada saada, mis on pastaka sees. jõudsime sinnamaani, et iga kord, kui mina rääkima hakkasin, leidis keegi, et võib ka rääkida ja nii me kooris õppisime ja õpetasime.

täna istusin maha ja kui tund algas, võtsin telefoni näppude vahele ja nii ma siis olin rahulikult ning midagi ei öelnud. läks umbes pool minutit, kui teatati mulle, et TUNNI AJAL ON TELEFONI KASUTAMINE KEELATUD ja viidati lausa kleepsule mu selja taga, mis seda peaks tõestama. ei osanud arvata, et see kleeps ainult õpetajatele mõeldud on, sest varem pole see küll ühtegi õpilast heidutanud telefoni järele haaramast. ütlesin, et mul on ülimalt oluline vestlus sõbrannaga praegu pooleli, palju olulisem kui see tund, kuid teeme konsultatsiooni ajal tunni järgi.

alguses ei saanud keegi aru, istusid edasi ja mõni võttis endalegi telefoni. nii me siis ajasime tähtsaid asju kirjanduse tunnis. üllatusin, et eriti ei protesteeritud selle vastu, et ühe tunni istume niisama ja teisel hakkame tööle. võib-olla nad ei saanud minust lihtsalt aru. olin ma siis seal nii istunud rahulikult mõnda aega, kui üks õpilastest välja küsis ja A3 paberiga tagasi tuli (nimelt oli meil lõpetada rühmatöö. eelmisel tunnil jagasin erinevaid filosoofilisi küsimusi, millele nad siis oma rühmas vastuseid pidid leidma ja plakatiteni ei jõudnudki). kutsus rühma kokku ja hakkasid joonistama.

teised alguses istusid niisama, kuid mõne aja pärast läksid muretsesid endale ka paberid ning hakkasid samuti iseseisvalt tööle. panin ka telefoni käest ära, sest tegelikult oli jube tüütu sellega internetis olla ja pealegi tegelikult keegi minuga ei tahtnud parasjagu rääkida ka. lasingi neil olla terve tunni omaette, kõik tegid usinasti tööd ja jätkasid ka järgmises tunnis, kuigi neil oli juba koolipäev läbi. sain ilusad plakatid ja homme panen seinale. ega ma nende peale väga kuri saanudki olla, sest vahepeal saatis üks õpilane mulle portree, mille ta oli minust joonistanud ja siis olin hoopis rõõmus.

sain kingiks

küll aga otsustasime meisterdada telefonide jaoks miskise karbi vm hea koha, kuhu neid iga tunni alguses hoiule saaks panna, et isegi siis, kui näiteks vältevaheldus väga huvitav ei tundu, ei haaraks käsi kohe kotist telefoni.