klassijuhataja rõõme on igasuguseid. näiteks sain esimesel koolipäeval ilmatuma sületäie astreid ja see kordus mõne nädala pärast, kui ma sain sünnipäevaks koogi ja jälle hunniku lilli. siis sõime eesti keele tunni ajal kooki ja kõik oli jube ilus.
aga on ta teistsuguseid rõõme, mis tegelikult teevad nõutuks, teinekord kurvaks või hoopis vihaseks. näiteks eeldavad minu klassi õpilased, et ma tean kõike.
"õpetaja, miks inglise keele õpetaja pani meile tänase päeva peale koduse töö, kuigi meil tundi täna üldse ei ole?"
"miks sinu tahvli peal on teade 5. klassile, kuigi sa oled MEIE klassijuhataja?"
"miks meil täna 3 kontrolltööd on?"
"miks meie ei saa suurte jõulupeol olla?"
"õpetaja, miks täna käsitöö ära jääb? aga kuhu õpetaja läks, et meil tundi ei ole?"
"miks meil iga kuu klassiõhtuid ei ole? miks me kunagi kusagil ei käi? lähme suvel telkima!"
ühelt poolt on muidugi hea, et nad mind nii targaks peavad, et ma ka teistest õpetajatest ja üldse kõikidest asjadest kõike tean, kuid samas on nad jube pettunud, kui vastus on "ma ei tea, küsige aineõpetaja käest".
ja veel rõõmudest, mis mind kurvaks teevad. näiteks lõpetasin just vestluse, miks ei ole ilus endast nooremat või üldse kedagi lüüa rusikaga näkku. kohe muidugi selgus, et tegu on täiesti valesüüdistusega, sest "miks nad siis tulevad meie õue peale kaklema?" ja "me mängisime üldsegi ameerika jalgpalli". edaspidi lubati siiski sõnu rusikate asemel kasutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar