reede, 19. oktoober 2018

Esimese veerandi muljeid


Plaanisin tegelikult tagasi tööl olles kõvasti muljetama hakata, kuid pole tahtnud seda teha. Olin kodus alla kahe aasta, aga midagi on nagu muutunud. Alguses mõtlesin, et olen ise teistsugusem: ei suutnud õiget rütmi leida ja tegin õhtuti kodus palju tööd, samas parandamist ootavate kontrolltööde virn aina kuhjus (kes neid küll tegi?!). Magasin halvasti ning tööle jõudes olin nii väsinud. Laps oli pidevalt haige ja iga päev tööl olles sain ennustada, kas ta täna on lasteaias terve päeva või teatatakse, et palavik on sada. 

Seetõttu arvasingi alguses, et ehk on endal uuesti sisseelamine nii raske, ja eeldasin, et kui olen suutnud tekitada endale mingisuguse rütmi ja loogika, loksuvad asjad ka paika. Mingi hetk aga (kontrolltööde virn polnud küll vähenenud) hakkas tunduma, et asi pole selles. Midagi on päriselt ka muutunud. Võisin ükskõik mida seal klassi ees teha, no ei ole vaikus. Ja ma ei oota haudvaikust, et kostuks ainult hingamist ja pastakate sahinat. Ma ootan sellist olukorda, kus ei ole lärm ja karjumine, kus saaks normaalselt tööd teha nii mina kui õpilased, kus kõik teeksid enam-vähem seda, mida ma enam-vähem ütlen.

Reaalsus on aga see, et ma olen poolteist kuud maadelnud mitmes klassis distsipliiniga. Eriti ühes klassis, mis ei ole mul mitte uus klass, sest õpetasin neid ka enne, kui koju jäin. Igatahes ei olnud nad eriti vaimustuses mu naasmisest, mida nad siin-seal ka vihjasid. Rääkisin eelmise õpetajaga, et välja selgitada, milles asi, ja selgus, et meie nõudmised veidi erinevad, mistõttu esineb õpilastes protesti: miks enne sai lihtsamalt, aga nüüd on palju raskem. Mina aga olen jälle seda meelt, et kuni põhikooli lõpus peavad nad kõik riigile, koolile, vanematele ja iseendale tõestama, et põhikooli materjal tõesti neil omandatud on, ei ole eriti aega muusika kuulamiseks, joonistamiseks ja kontrolltööd tuleb ka teha enda pea, mitte õpiku abiga.

Õpilaste arvamus väljendus protestis. Ja selles, et mõnda tabas puberteet ikka eriti tugevalt ka. See oli selline mainin-paar-korda-iga-päev-et-eelmine-õpetaja-oli-palju-parem protest. Ma väga ei reageerinud sellele. Esiteks arvasin, et nad provotseerivad niisama. Vahel ignoreerisin seda, vahel andsin napisõnalise vastuse. Lisaks oli mul nii palju tegemist mõne konkreetse õpilasega, kes absoluutselt ei saanud aru, kuidas tunnis käituma peab. Oli täiesti normaalne, et ma seisin paari õpilase kõrval terve tunni, et nad teeksid midagigi. Seda saatis alati valjuhäälne virisemine, kommenteerimine ja niisama undamine. Samal ajal ei olnud mul lihtsalt füüsiliselt võimalik tegeleda nendega, kes vaikselt olid. 

Loomulikult kajastasid antud olukorda ka hinded. Kui hindasin tunnitööd, läks asi eriti lihtsalt, sest tühja vihiku kontrollimine käib kiiresti. Kontrolltööde puhul oli samuti tavaline, et poolel klassil see ebaõnnestub. Usinalt kirjutasin e-kooli märkusi, et kodus ka teataks, kuidas nad koolis käituvad. Kirjutasin alati konkreetselt ja vajadusel ka tsiteerides, et ei tekiks olukorda, kus õpilane saaks kodus seda pehmendada. Midagi ei muutunud, mõni asi tegi neile nalja, kuid hinnete olukord muutis siiski murelikuks. Seega hakkasid nad kauplema, et ma mõned hinded ära kustutaks. Olid need hinded tulnud täiesti ebaausal moel, nemad lihtsalt ei jõudnud/osanud/saanud teha ja mina kukkusin suures õeluses kohe halbu hindeid panema. Asi hakkas minu jaoks ületama juba igasuguseid piire, kuigi pean end päris kannatlikuks inimeseks. Küll aga ei talu ma seda, kui mõni leiab, et ta võib igas tunnis loetleda suguelundite nimetusi või lihtsalt lõuata üle klassi 45 minutit järjest (näiteks monoloog pealkirjaga "Olen abordijäänus"). 

Seega otsustasin kirjutada üldise kirja õpilastele ja vanematele. Kui seni olin kirjutanud konkreetsetele õpilastele, siis nüüd juba kogu klassile, sest tegelikult mõjutab ju selline olukord kõiki õpilasi. Keegi ei saa õppida sellise lärmi sees. Selgitasin, mis tunnis toimub, miks see halb on. Ütlesin, et järgmisel õppeaastal tuleb eksam ja minu asi on nad panna seda tegema, kuid ma ei saa kedagi vägisi targaks teha. Palusin kodus ka meelde tuletada, milline võiks olla korrektne käitumine tunnis ja mida tähendab enda õppimise eest vastutamine. Minu mõistus oli otsas ja ei paistnud, et olukord iseenesest hakkaks millalgi paranema. Ei saa ju nii minna 9. klassi lõpuni. 

Tulemus? Järgmisel päeval tuli üks lapsevanem vabandama enda lapse käitumise eest (asjakohane isegi, kuigi eelistaksin ikka õpilast ennast) ja teine lapsevanem kirjutas klassijuhatajale, et kui klassis korda ei ole, siis järelikult õpetaja ei saa enda tööga hakkama. Pealegi MITMED vanemad on väga vastu sellele, et ma nende lapsi õpetan (sest ma ilmselgelt ei oska seda) ning soovivad eelmist õpetajat tagasi.

Jah. Soovivad tagasi eelmist õpetajat. Sest ma panen halbu hindeid. Järelikult olen halb õpetaja. Nii hea on kuulda, kuidas põhilärmaja läheb koju ja kurdab, et sellises keskkonnas ei saa õppida ja õpetaja kiusab halbade hinnetega. 

Ma lihtsalt ei saa aru, millal toimus meil haridussüsteemis selline muutus, et mina õpetajana pakun teenust. Ma pakun õpetamisteenust, millega kaasneb garantii, et hinded on head. See sõltub ainult minust kui teenusepakkujast. Ja kui ootused ei vasta reaalsusele, siis vahetad ju teenusepakkujat. Kui üks õpetaja kirjutab märkusi, paneb halbu hindeid, siis on ju loogiline, et otsitakse keegi teine, kes seda ei tee. See pole ju võimalik, et halvad hinded annaksid märku, et peab rohkem õppima (või mõnel juhul üldsegi õppimist alustama).

Millal juhtus nii, et mina vastutan ainuisikuliselt õpilase hinnete eest ja kui need perekonnale ei sobi, nõutakse minu vallandamist? Millal juhtus nii, et lapsevanemad üldse ei pea enda lapsi kasvatama? 


4 kommentaari:

  1. See kõlab nii tuttavalt. Tegin selle õpetajana läbi 2012. aastal ja mõtlesin, et asi on selles, et mina olen lihtsalt algaja. Praegu sellele kõigele tagasi vaadates arvan, et oma rolli mängis kindlasti ka minu vähene kogemus, aga ma ei peaks end tundma süüdi, sest "eelmine õpetaja oli parem", kuna pani nt häid hindeid mitte millegi tegemise eest. Küll aga ei leidnudki ma teatud õpilastega (ega nende vanematega) põhikooli lõpuks ühist keelt. Natuke närib siiani, aga pigem selliselt, et ehk oleks ma veel saanud seda või toda proovida ja siis oleks kõik läinud ludinal. Oleks, poleks...

    Jõudu ja vastupidamist!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on sarnane olukord. Ja kui laste puhul ma saan veel aru, sest nemad üritavad vaid võimalikult vähe vaeva näha ja kui eelmise õpetajaga oli kergem, siis nende loogika ütlebki, et eelmine oli parem. Aga ma ei saa aru, kuidas lapsevanemad ei taipa, et kui ma panen hea hinde kellegi joonistusoskuse vms eest, siis kuidas see mind heaks õpetajaks teeb või lapsi targaks.

      Muidugi olen nõus, et reeglid on vaja klassis kehtestada, kuid kui klassis on üks kamp kasvatamata õpilasi, kellel puudub arusaamine, mis on sobiv või viisakas, siis ma leian, et kodu võiks ka midagi ära teha. Mitte et ma lükkan õppekava kõrvale ja hakkan rääkima, et pole okei röhitseda üle klassi, istuda tunnis, müts peas jne jne. Ausalt öeldes ei näe ka, kuidas see koostöö sujuma hakkaks. Samas on 9. klassi lõpp nii kaugel, et tundub keeruline lihtsalt toimuvat ignoreerida. Ei tea...

      Aitäh igatahes!

      Kustuta
  2. Õpetajana olen seisnud klassi ees ainult vabatahtlikuna :) Lektorina (seda vanuses 18+ aastat) korduvalt ja õppejõuna tehnikumis 1,5 aastat. Selline hektiline karjäär.

    Lapsevanemana, vaatleja ja kaasaelajana, on kogemusi 8+ aastat. Siiralt imetlen õpetajate kõva ja vastupidavat närvi. Kodus oleme abikaasaga algusest peale olnud õpetejate osas toetavad ja nõuame, et lapsed suhtuvad lugupidamisega teise inimese poolt tehtavasse töösse. Kõrvaltvaatajana näen kui keeruline on õpetada, st teadmisi edasi anda, kui sind ei kuulata, lihtsalt tegeletakse endale huvipakkuva ja teisi segava tegevusega. Näen, et eriti keeruline on noortel õpetajatel, kel kogemusi napib. Samas ei saa üldistada, sest mõnel on see miski, mis paneb kuulama ja tunnis kaasa töötama.
    Omast kogemusest (eelmisel nädala) saan öelda, et lapsevanema heatahtliku tagasisidet käsitles noor õpetaja "kui hindamisega rahulolematut"... ja ähvardas kogu klassi uue tunnikontrolliga! Hingasin sügavalt sisse ja välja. (Probleem tekkis sellest, et õpetaja ütles õpilasele, et töö on "laiali valguv" ja õpilase küsimusele, et mis valesti oli - õpetaja ei vastanud, mille peale õpilane palus lapsevanemat õpetajalt ise küsida) ... tunnikontroll on teadmiste hindamiseks vajalik, kuid enne tuleb need teadmised omandada. Valisin koolidirektori numbri, et temaga arutleda õpetaja tagasiside andmise oskust ja õppematerjalile lähenemise viisi. (Võtan üliharva ühendust kooliga, sest lapsed peavad ise hakkama saama ja omad mured õpetajaga lahendama) Koolidirektor oli õpetaja suhtumisest šokeeritud, lubas teda jälgida ja pakkuda kolleegide tuge.
    Koostööd on raske teha, kui see toimub "karistussalga" meetodit kasutades ja teooriat pähe tuupides, samas kui on võimalik teha rühmatööd, arutleda ja analüüsida. Õpetaja lõi enda käitumisega suure mõra enda ja õpilase vahele, kes peab killud kokku pühkima, kas lapsevanem või vastutus tagajärgede eest on õpetajal?

    Teisalt sõltub õppimine ka klassi motiveeritusest, kui on ühiste huvidega ja teineteist toetavad lapsed, siis on õpetamine lausa lust. Kui õpetaja oskab tagasisidet anda arusaadaval viisil - saavad lapsed aru, kus ja millises seisus on nende teadmised.

    Toon siinkohal hea näite ühe õpetaja tagasisidest õpilasele, kelle keskmine hinne oli 3 - "nagu pudru ja kapsad" ja teine kellel hinne oli "2" - näib, et tunnis sa sel päeval ei viibinud, kui teemat käsitlesime - vastutus on õpilasel...ja järeldused teeb õpilane, ehk kui tunnis viibis ja tunnikontrolliks ei õppinud - on tal teadmine, et "2" on laiskuse vili.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Näitena toodud kogemus on muidugi kurb. Vast õpetaja luges sellest midagi muud välja ja tundis end rünnatuna. Ise ka ehmatan alati ära, kui lapsevanem tuleb rääkima. Mis siis, et positiivseid kogemusi on olnud, kas või sel nädalalgi, aga esimene reaktsioon on ikka paanika ja tahaks ära joosta. Aga koostöö on oluline kõigi vahel ja seda jääb minu arust koolides palju puudu. Lapsevanematega on suhtlus minimaalne, teiste aineõpetajatega ka. Mina põhiliselt pöördun enda muredega konkreetse klassijuhataja poole, nii olen natuke abi saanud. Kuid tahaksin rohkem produktiivset koostööd lapsevanematega. Eriti siis, kui õpilane tunnis absoluutselt kaasa ei tööta. Ja koostöö all ei mõtle ka seda, et nad nõuaksid mu vallandamist enne, kui on minuga üldse antud teemal suhelnud.

      Üldiselt kirjutan ka kommentaare tööle, sest hinne pole piisavalt informatiivne. Tihti kirjutan pika jutu ja näen, kuidas õpilane viskab selle lugemata prügikasti. Siis on küll tunne, et milleks enda aega raiskan sellise asja peale. Loodan, et need on pigem erandid ja rohkem on ikka abi. Hinne aga ei anna eriti midagi õpilasele. Küsitakse ainult, palju punkte järgmisest hindest puudu jäi, aga tegelikult tähendab ju "3", et midagi on jäänud omandamata või puudu, kuid selle peakski õpetaja juurde kirjutama.

      Kustuta