Pean parasjagu viiendikega lahinguid. Täpsemalt siis ühe klassiga, sest kuigi minu loogika ütleb, et samas vanused lapsed peaksid enam-vähem üldistades ka samasugused olema, siis mingil põhjusel see nii ei ole mitte. See tähendab, et samal ajal, kui ühe klassi õpilased uhkustavad, et nad on lugenud suve jooksul kogu kohustusliku kirjanduse raamatud läbi ja küsivad, kas ma ikka suveks ka lugeda jätan, siis paralleelklassiga ma kaklen.
Õpetada 25 õpilasele korraga eesti keelt, on veits palju. Eriti veel, kuna kõiki teisi keeli saab küll õpetada nii, et klass on pooleks jagatud, aga vot eesti keel on hoopis teistsugune keel ilmselgelt ja seda on järsku hea tervele klassile õpetada. No hea küll! Aga kui klassis käib ainult 8 tüdrukut, siis minu matemaatika ütleb, et poisse on rohkem. Ja palju poisse tähendab palju lobisemist ja imelikult palju "kui sa veel siia vaatad, annan molli" kommentaare (mitte mulle suunatuna siiski).
Ühesõnaga on meil siis nende paljude poistega väike võimuvõitlus, sest kui mina näen tundi sellisena, et nemad on vaikselt ja õpivad, on neil eesti keelest täiesti teine arusaam ja ma pean ikka palju pingutama ja trikitama, et neid vait saada. Näiteks seletuskirjade kirjutamine.
Katkendeid jutukestest "Miks mina segan eesti keele tundi":
1) "Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et vahetunnis jäi pinginaabriga jutt pooleli. Sellepärast jutustasingi ning segasin tundi /..../ Tegelikult olen korralik ja viieline poiss. Ainult vahest viskan mõne vembu." See oli lemmik, kuna sissejuhatus oli nii kena ja lõpetuseks oli soovitud mulle palju õnne sünnipäevaks.
2) "Ma tegin väga valesti, kuna ma naersin. Üritasin lõpetada, aga ei suutnud, kuna kõik rääkisid minuga. Ma tean, et olen süüdi ise ka ja ei süüdista teisi /.../ Oma vanematega rääkisin sellest ja nad pole minu tegevusega rahul."
3) "Istusin eesti keele tunnis. Õpetaja oli tahvli ees ja kirjutas sõnu. Siis õpetaja hakkas rääkima ja mina kuulsin, et keegi hüüdis mu nime teisest klassi otsast. Ma vaatasin ringi ja hüüdsin vastu. Seda kuulis minu õpetaja ja käskis mul sada sõna kirjutada. Ta oli väga pahane. Olin väga kurb, sest ma ei tundnud ennast süüdi. Homseks oli väga palju õppida ja vaevaliselt sain sellega hakkama. kell oli palju ja mõte ei töötanud enam. Püüan nüüd eesti keele tunnis tähele rohkem panna, et enam ei pea selliseid lauseid kirjutama. Olen nüüd nii unine ja väsinud ning lähen kohe magama." Pean muidugi täpsustama, et tegemist on alatu laimuga ja konkreetne poiss keerutas ja jutustas terve tunni. Samuti ainuke õpilastest, kes oma käitumist tegelikult õigustas. Teised vähemalt lubasid pühalikult, kuidas nad eladeski enam ei lobise (nüüdseks on neid lubadusi ilmselgelt ka murtud).
4) "Ma satun tihti pahandustesse. Isegi palju palju hullematesse. Eriti väljaspool kooli. Mida ma teen tavaliselt kogemata. Vahepeal üritan lõbutseda, aga ikka tuleb keegi õiendama, et seda ei tohi ja seda ka mitte. Tegelikult on siin karmis tsivilisatsioonis enamus lahedad asjad keelanud või 18+ ja enamus igavat on kohustuslik. See käib väga närvidele. Siin igavas linnas ka midagi muud teha kui kodus elektroonikas olla. Loodan, et saad aru."
5) "Edaspidi austan õpetaja tööd ja annan endast parima, et õppetöö meie klassis oleks rahulik ja hea."
Paberi peal muidugi kena küll, kuid kõik on praeguseks oma suure suuga antud lubadusi juba murdnud. Nad on lihtsalt nii rahutud. Ükskord kulus 7 minutit tunni alustamise peale, kuna mul on reegel, et enne ei istu keegi, kui kõik õpilased on lõpetanud nihelemise, lobisemise, häälitsemise jne. Nii me siis seal seisime, sest kogu aeg keegi tõmbles. Miks on vaja tõmmelda nii palju, ma ei saa aru.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar